Tuesday, April 24, 2012

Nii lihtsalt see käiski, äsja alles läksin ja juba tagasi.

Tagasiretk oli muidugi paras seiklus, mis venis oluliselt pikemaks kui plaanitud oli ja 20h-st reisist sai sisuliselt 3 päevane retk. Lähemalt asjast:

Neljapäeval oli plaan Kuala Lumpurist Hong Kongi minna lõunase lennuga, et Hong Kongis seda osa uudia, kus ma veel käinud ei ole ja veel viimast võtta aasiast. Ilus plaan, nii aga ei läinud kuna jäin oma lennust maha, sest sattus taksojuht, kes oli suht esimest päeva tööl ja eksles ringi.

2 korda oleks avarii napilt teinud, ühe korra veel 100+ kiirusega kiirteel kui oleks tühjal, sirgel teel napilt piirdesse sõitnud. väitis et käsi tõmbas veidi krampi. panin turvavöö nii pingesse kui sai ja jätkasin. Siis ta võttis hoo muidugi nii nulli kui sai ja rekad aina möödusid meist kuni igavusest telefoni sirvisin kuni avastasin et oi raisk olin lennuaega valesti vaadanud. lend läheb tund aega varem kui arvasin.

Olin 3h enne lendu juba teele asunud kuid kui lennujaama takso jõudis oli 20min lennuni ja sinna ma ei jõudnudki nagu arvata oli. tuli uus pilet osta ja tänu sellele jõudsin Hong Kongis ööbima alles kell 23 ja linna minekust enam midagi välja ei tulnud.


Kell 05 oli juba äratus ja suund lennujaama, et 08:30 lennule jõuda. jõuan lennujaama ja vaatan tablood: jee lend kella 11ks lükatud. võtan ennast rõõmsalt siis kaebuste järjekorda sisse kus terve rivi juba ees ootamas ja täpselt enne mind öeldakse: sorry, Dragon air flight is full (Dragon Airi lend on täis)

No mis seal ikka siis. tuleb uus mees ja viib ülejäänud seltskonna uue lennufirma letti et meile hilisem lend hankida. olen esimene järjekorras ja kõik juba suht korras kui järsku teenindaja ütleb aga te ei jõua Pekingis oma väravasse küll 50 minutiga. teil ei ole sellest piletist mingit kasu. ja nüüd hakkab trall pihta. tuleb väikene ülemus ja see seletab et ei kindlasti minge pekingi ja küll seal air china vaatab kuidas teid koju saata, saate hotellis mõnusalt olla ja kõik on tasuta.

Tagant svensssson Sven erik fissbeck (meist said olude sunnil võitluskaaslased) ütleb, aga kas te teate et järgmine meie lend (tal oli algne marsruut kuni stockholmini minuga täpselt sama) läheb pekingist alles 2 päeva pärast? ilmselgelt seda ei teatud ja ikkagi taheti meid kaelast ära saada ja Pekingile üle anda.
Ühinesin tema ja ühe portugallase nõudmistega, et me tahame siin kogu marsruuti näha enne kui kuhugi läheme, sest mis mõtet on pekingis oodata lendu euroopasse kui hong kongist läheb palju rohkem lende. nähti vaeva ning valati higi kuni 2-3h pärast leiti variant minna Hong Kong-Shanghai-Pariis-Kopenhaagen-Tallinn mulle, rootslane läks pariisist stockholmi. Võlupilet koju:


40 minutit aega Shanghai lennuni jõuda, napikas, kuid peaks jõudma. Normaalse tempoga anname minna ja jõuame õigeks ajaks kohale. Ilmselgelt pole lennukile laskmine veel alanudki ja möödub 1,5h kuni lõpuks seda võimaldatakse. Lennukis möödub veel ca tund enne kui õhku tõuseme. Ilma ja lennukite järjekord õhkutõusmisel oli põhjuseks.

2,5h lend oli kavas sisustada tukastamisega. Jäin magama, aga möödus 10-15 minutit kui juba ärkasin sest hakati sööki ja jooke serveerima. Tasuta kraam, ei saa ära öelda.

Ülejäänud aja ajasin rootslasega juttu ja aeg läks üsna kiiresti kuni maandusime. 6h endiselt järgmise lennuni. Läheme siis turvakontrolli jällegi ja näitame oma uhkeid paberpileteid, mis paneb passikontrlöri hämmelduma. Näitasin näpuga, et näe sel tüübil seal sama probleem. Sai aru ja pärast lühikest dialoogi suunati meid istuma, et arutada ülemustega ja teha kõne hong kongi ilmselt.

Mis seal ikka, istume ja kõrval 1 noor tüüp teeb juttu, et kas teil ka piletite jama? Ütleme, et ehk ei ole, kohe selgub. Tüüp hakkab siis rääkima, et tuleb kanadast ja oli päeva Shanghais veetnud ja kogemata ajavahe valelepoole keeranud ja lennukist niimoodi maha jäänud ja nüüd ootab mis temaga tehakse, sest viisat ei ole ja piletid otsas vms. Ise oli samas suht rõõmsameelne ja optimistlik. Kaua ei tulnud oodata ja löödi passi tempel ja lasti meil teekonda jätkata.

Lennujaamas proovisin pikutada, ca tund õnnestuski ja avastan, et check-in on alanud. Midagi paremat teha pole, lähen siis rivvi. Seisan pool tundi rivis ära ja näitan siis oma uhket paberilipakat pileti asendusena ja neiu check-innis vangutab pead, aga see on ju ootejärjekorra pilet. MISASJA?? Seletan veidi kuid ütleb et tule tunnipärast tagasi, et siis selguvad asjad.

Olen tummaks löödud ja kerges shokkis, kuna ei olnud arvestanud, et midagi võiks enam juhutuda. Taastusin siiski suht sekunditega ja läksin lähedal asuvasse Air China murepunkti olin juba järgmine järjekorras kui rootslane ilmus välja ja ütlesin mi soli juhtunud ja ütlesin talle et mine kohe äriklassi laua juurde ja uuri kas saad, sest mul on kahtlus et minu teenindaja oli juhm. Lähebki paar minutit mööda ainult ja selgub et tal no problemo. Üks ülemus oli õnneks lähedal olnud ja seeoli peaga noogutanud ja tüdeuk oli kohe ka pileti andnud. Läksin ka ise siis ja sama asi kordus ja tehtud. Supervinge. Veits ringi vaatamist ja lennukil.


Viimaste piletite mõnu nagu ikka tähendab seda, et lennukis on alles kõige halvemad kohad. Minu kohaks osutus esimene rida, mille ees on sein niimoodi, et jalgu ma sirgeks mitte kuidagi mugavalt sirutada ei saanud. Ja sedasi 12 ja pool tundi meeldivat sõitu. Vahva oli kui lennuk sõitis üle Eesti ja siis veel 3h Pariisi poole, et siis hiljem rõõmsalt tagasi sõita samas suunas Eesti poole. Ilus hetk.

Ilmselgelt väga und lennukis ei tulnud. Kehva kvaliteediga sain 4-6h magada, kuid ikkagi sain. Pariisis on 2,5h uue lennupeale jõudmiseks ja see on üks keerulise ülesehitusega lennujaam.


Maandusime 30 minutit graafikust maas lennujaamas, jättes 2h lennuni jõudmiseks, mis asus teises terminalis. Tund kulus oma värava lähedusse jõudmiseks ja nähes üüratut järjekorda läksin abistaja juurde ja küsisin kas ma jõuan oma lennuni rivis seistes kui mul on tund aega ainult. Mõtles veidi ja viis mu esimese klassi laua juurde kus küsiti mingeid asju ja ütlesin Yes, kuid kohe parandasin Oui peale, siis neiu hakkas naerma ja edasi läks asi juba väga libedalt. Aitähh nii kiirelt meelde ei tulnud ja ütlesin inglise keeles. Pärast meenus, kuid siis oli juba hilja. Asi seegi.

Lend jõudis kätte ja lennuki sisenedes lõi pilet punast tuld, ahsoo. Küsiti et kas sul on kaasas üks paber ja taheti näha mu paberpiletit mille alusel olin pardapileti saanud. Ei teadnudki et see võib oluline veel olla. Hea et ära ei olnud visatud ja pääsesin siiski lennuki. Hästi läks. Kopenhaagenis oli meeldiv +8 kraadi ja siis tundsin küll, et peaaegu kodus juba. Hankisin uue pileti ja istusin netis paraja aja kuni siirdusin oma väravasse ja õnnestus üllatavalt hästi kõik, sest sain seal ülejäänud aja eesti keeles juttu ajada raamatutest ja reisimisest õnneliku juhuse tõttu leitud vestluskaaslasega. Mina olin rahul.


Olen nüüd Eestis. Hetkel uut reisi planeeritud ei ole. HEA on Eestis ikka olla. Olgu see ilm nagu on, kuid seda tunnet ei ületa miski. Ainult eemal õpib kodu vist õigesti hindama.

Wednesday, April 18, 2012

Rännak lõppeb, kodumaa paistab varsti aknast

Asjadega olen jõudnud sinnamaale, et hetkel pesitsen Kuala Lumpuris, Malaisias ja 12h pärast peaks lennuk lahkuma Hong Kongi suunas ja sealt järgmine päev kodu poole teele. Päris kiirelt on viimased 5 kuud möödunud ja teist korda elus tunnen reisil Eesti igatsust koos kõigega, mida see sisaldab miinus lörts ja vihm.

Hiina viisa lõppes, siis tekksi 9 päevane tühi auk kojusõidu eel ja sai ostetud pilet Kuala Lumpuri kahel põhjusel. oli otselend ja koht kus ma seni käinud ei ole. viimane ots on suht laisalt möödunud, kuid põhikohad sai siiski ära nähtud.

Hiinas sai pärast eelmist posti veel Shenzenis 3-4 päeva oldud ja seal ringi tuiatud. Vaade elukohast Hong Kongile (teisel pool jõge). Hong tähendab muide hiina keeles punast.


Esimese asjana sai Kuala Lumpuris ära käidud Batu koobastes, kuhu viis 272 astmeline trepp. Päris eht oli, aga koopad Sloveenias jätsid millegi pärast parema mulje, võib-olla sellepärast et seal sai ennem käidud. vähemalt sai siin ahve nähtud jälle ja trepil tatsatud.


Teine põhi atraktsioon oli loomulikult Petronase kaksiktorn, mis on omamoodi Kuala Lumpuri sümbol. Kõige kehvem vaade ei olnudki, sai ühendussillal ära käidud vähemalt, sellist asja polnud ma ennem külastanud ja teist sarnast vist polegi.



üllatusena tuli, et Malaisia toodab ka Prootoneid ehk autosid, mis näevad välja nagu 1980. aasta Ford escprdid.


Lõpetuseks soovitaks ühte artiklit, mille põhjusel ei lähe ma mitte kunagi Dubaisse.
artikkel Dubai kohta

Tuesday, April 3, 2012

Siin, seal hiinas. On tehtud seda ja teist

Selles tekstis tuleb juttu järgnevatest teemadest: lõbustuspark - telefoni kaotus, maapidu, rongiga sõidud, söök, jook, inglise keele kirjapilt, templid ja pargid. Ei ole väga kindel, kas kõik ühte postitusse ära mahutama hakkan, aga eks see paista.

Hetkel on läbitud Dongguan, Guangzhou ja Qinxin. ei saa öelda, et neid linnasid nüüd tunneks, kuna dongguanis peaks elama 8 miljonit inimest, guangzhous 12 miljonit ja qinxin on väike kolgas kus ehk 400 000 elab. aga midagi on siiski tehtud ja nähtud.

Kogu liiklemine on seni käinud rongide najal ja vähemalt lõuna hiinas kus valget ikka aegajalt kohtab saab liiklemisega küll vabalt hakkama kui mõnegi sõna hiina keelt osata. metroos saab pileti osta inglise keeles ja linnade vahelisel liinil tuleb inimmüüjat kasutada kes on umbkeelne kuid kui linna nime osata öelda ja saada aru mis kella aja müüja ütleb, siis eksimisruum kaob. üldjuhul on olemas kiirrongid ja tavarongid. kiirrong sõidab üle 300km/h ja aeglane 120km/h, aeglane kuid kiirem kui Eesti kiireim.


Guangzhous sai käidud Hiina suurimas lõbustuspargis Chimelong Paradise-s, mille ameerika mäed olid kõige vingemad mis ma kunagi olen näinud ja pikalt. Pole näinud nii kõrget, nii suurt ja nii kiiret kihutamist ennem kui põhiatraktsioonil. Kahjuks päeva viimasel sõidul unustasin pintsaku seljast võtmast enne sõitu ja taskust suutis mu uus Hiina telefon välja kukkuda kui parasjagu karavan 360 kraadi õhus tegi. kadunuks see jäigi. õnneks kõige odavam jupp, mis taskus parasjagu juhtus olema. Soovitan kindlasti külastada kui aega üle on.


Lisaks sai ka parke ja 6 bayan trees templit külastatud ja üht teist ka. Ei saa öelda, et need väikesed oleksid just. kahjuks torntemplisse see päev ei lastud millegipärast. See-eest aga ronisime trepist mäe otsa, niiet särk märg oli pärast.





Dongguanist sai eelmises postis pinnapealselt juba räägitud, seega räägiks vähe qinxin-st ka. sai seal päev oldud erinevate asjade kokkulangemisel ja tegime teoks maapeo mõtte, mis oli ammu peas tiirelnud. pilte kahjuks teha ei saanud kuid omamoodi fun oli see. olime lava kõrval laua juures ja kui esineja tuli laulma siis ta alati tahtis minuga õlut kokku lüüa. usun et selles klubis polnud valge inimene ikka väga kaua käinud kui üldse. stabiilselt olime tähelepanu keskmes ja päris eht oli. keelebarjäär oli stabiilselt 99-100%, kuid ikkagi oli väga vahva. imelik oli see, et kui öeldi et nüüd oli viimane laul siis täpslet 1 minut hiljem oli terve saal tühi. ennenägematu asi minu jaoks. 4000 aastat distsipliini on jätnud oma jälje.

omaennte huumor on lugeda inglise keelseid silte kui aegajalt juhtub neid nägema. see on seetõttu et absoluutselt kõik on siin tõlgitud hiina keelde, isegi KFC nime all on hiina keelne tõlge enamasti, mida siis muust veel tahta. Coca colat olen menüüs näinud Coacola jne, kuid vaieldamatu lemmik on:



Hiina parim osa on seni aga hoopis söök, nad kohe oskavad asjad heaks teha. olen proovinud päris palju asju ja veel rohkem on proovida ilmselt. Esimest korda elus proovisin madu, erinevaid merekarpe olen nii palju sisse söönud kui mahti on olnud, puu- ja aedviljade nimesid ei ole hakanud küsimagi. kõik on hea. ainuke probleem on tihti see, et ei tea kuidas miskit süüa, kas on vaja koorida või mitte. tõeline maiuspala on muidugi see kui mõne keetmata tomati või kurgi toidu seest peaks leidma. Nimelt enamus hiinlasi ei suuda neid asju toorelt süüa, ainult keedetuna. Ei olegi aru saanud kas organism ei talu või pole harjunud nad. Igatahes kui me tellime toorest kabsast salatina siis inimesed vaatavad suud ammuli, kuidas me seda süüa saame. me ainult kiidame sööki takka.

Rääkida oleks rohkemgi, kel huvi see juba teab kuidas ja kust mind leida ja räägin meelsasti, et end huvitavaks teha.

Sunday, March 18, 2012

Läksin ja jõudsin Hiina, Dongguani linna.

Hiina Rahva vabariik hoolitseb oma kodanike pärast, siis on ta kõik aeganõudvad interneti leheküljed ära blokinud nagu: Facebook, Youtube, Blogspot, IMDB jne. seega panen blogiposti siia. (Vaest Hiina turisti aitas postitusega muidu vaikiv Pokkeri-Priitude osapool)

Esmamulje on päris mõtlema ja ahhetama panev. Kolossaalsed infrastruktuuri ehitused ja sõbralikud inimesed ja kõik on meeletult odav võrreldes macauga. Pakuks rangelt, et 3x rohkem saab iga euro eest. Näiteks tund rongisõitu maksis 80 eurosenti kiirrongiga.

Palju pole jõudnud veel vaadata, kuid teepoes on juba käidud, kus 4 paki tee ostmiseks kulus meil vähemalt 2h, kuna osteldes pakuti meile teed ja enne ära ei lastud kui kann oli tühi ja see oli tõesti väga suur kann. Kuigi müüjaneiud oskasid kokku umbes 10 sõna, siis käte, jalgadega ja interneti abiga sai näidatud kus asub Eesti ja terve ajalugu ka ära googeldatud.



Pärast seda oli meil kindlasti ühte väga spetsiifilist hiina toitu vaja proovida ja müüja juhatas meid kuni restorani ukseni välja, et me kindlasti õigesse kohta välja jõuaksime. Lisaks lairou-le sai proovitud ka kohalikku puskar/veini, kus hulpis kilpkonn sees. Oli omamoodi kogemus. Alles midagi ei jätnud ja mõjus kapitaalselt niitvalt, kuigi ainult väikse topsi võtsime.




Omandasin ka kohaliku nuputelfoni CECT, mis on tõeline vaatamisväärsus. Vähesed saavad sellise riistapuu uhked omanikud olla, teised peavad kadedusega leppima.

Sai juuksurisse sisse põigatud, et ennast äärmiselt ilusaks teha. Peaks suht tehtud olema nüüd. Tekkis ka vajadus WC-d kasutada juuksuris olles ja juhatati naiste wc-sse. Otsustage ise, mida sellest arvata.

Tundub et hakkan keelt juba valdama. Võimalik, et natukene on veel vaja harjutada.

Tuesday, February 28, 2012

Macau kasiinod, veel mõned kasiinod ja siis see uus ka

Macaust rääkides tuleb lõpuks peatuda ka kasiinodest lähemalt rääkides, sest need on mis teevad sellest linnast selle, milleks ta on viimastel aastatel saanud. on näha, et psühholoogid on vaeva näinud iga väiksemagi detailiga. Pole ei aknaid, kellasid ega ajataju üheski kasiinos kus seni käinud. lisaks on söögi/joogi võimalusi võimalik nautida kohati rohkem kui kümnnes eri restoranis, lisaks mängulauda tellimisele loomulikult. peaasi, et sa ei tõuseks mängulauast ja lahkuks kasiinost. selle nimel kummardatakse sinu ees kuni põrandani, loomulikult niikaua kuni sul veel raha on.

Isiklikult olen külastanud hetkel hunnik kasiinosid(kuna kasiinodes eriti pilte teha ei tohi, siis googel tuleb appi):

Grand Lisboa ilmselt mu lemmik kasiino


Wynn on päris huvitav madal kuid üüratult suur kasiino, mille ees on iga päev suur purskkaevu show, mida tasuks kindlasti üle kaeda


MGM on küll kesklinnas kuid kõige rohkem eraldiseisev ja iseloomutum minuarust.


Sands oli esimene USA kasiinooperaator macaus ja alustas kasiino buumi siin


StarWorldis toimub high stakes pokkeri mängud macaus


Grand Emperor - päris kuld jalge all, et näeksid kuhu sinu raha läheb (jacki Chan peaks osanik selles kasiinos olema)


Venetian - et igav ei hakkaks saab vahepeal 2. korrusel veneetsia kanalites gondliga sõita:


City of Dreams tundus igav, kuigi Hard Rocki baar oli täiesti arvestatav ajaveetmise koht (vajutada pildile)


Galaxy uusim kasiino, mis maksis 1,5 miljardit eurot ja kus on hea autoga ringi sõita et ühest punktist teise saada kui ei viitsi 15minutit kõndida, et teise otsa jõuda.


ilmselt mõnda veel, mis hetkel ei meenu. neid on lihtsalt võimatu tähele panna kui oled jälle kogemata kasiinos, sest mingit registreerimist sisenemisel nagu Eestis ei toimu ja vanust hinnatakse ka silma järgi tundub.

Lugesin ükspäev üht kohalikku ajakirja kus oli toodud välja arve macaust. keskmiselt veedab turist macaus 1,5 päeva ja neid on kohapeal keskmiselt 120 000 iga päev. siinkohal huvitav vastand - macaus on võimalik korraga ööbida 40 000 inimesel maksimaalse täituvuse korral. Kerge järeldus on, et 80 000 inimest ei lähegi magama ja veedavad terve öö kasiinodes mängides. Kusjuures 1/3 turistidest tuleb Hong Kongist. ja lõpetuseks: viimased 10 aastat on kasiinode käive keskmiselt 31% tõusnud ja eelmine aasta oli see 35 miljardit eurot umbes. ja 90% kogu actionist toimub Baccara laudades. vot.


Peaaegu tuli jackpot (52 miljonit), aga tühjade kätega ka ei jäänud.

Sunday, February 26, 2012

Macau, Macao

Tere rahvas,

pole tükk aega midagi lisanud ja viimane aeg leida materjali siia. Suht rahulikult on möödunud aeg ja võib rahul olla asjade arenemisega. sai kohtutud eestlastega ükspäev ja võib öelda, et neid jagub ikka igalepoole, mis on tore, kuid kui President Ilvese kõnele mõelda, siis veidi kurb ka.

Linnas olen ringi käinud ja stabiilselt uusi kohti avastanud, mis eelmistest kordadest puutumata on jäänud. siiani pole veel päris kindel kas A-Ma templi olen üles leidnud või mitte. see on siis tempel, mille järgi macau oma nime sai kui portugaallased siin randusid palju aastaid tagasi. 1 katsetest:


Mõned päevad tagasi külastasime rankaga Sands kasiinos üht mu vana tuttavat, kelle kaudu saime teada kihvti katusebaari Sky21, kuhu ka hiljem siirdusime. Enne aga paar fakti sellest kasiinost. Pidavat oleme esimene väliskasiino, kes macausse tuli ja olevat 8 kuuga kogu alginvesteeringu tagasi teeninud. vot selline rentaablus. Lisaks on neil linna suurim sloti jackpot - 52 miljonit Hong Kongi Dollarit ehk ca 5 miljonit eurot. ise ei viitsinud münti raisata, et õnne testida, kuid tundub et peaks vist ikka ühe ära panema, et asi kindel oleks.
umbes 6 korruse kõrgune laelühter kasiinost, kokku väga pole hoitud millegi pealt:


Nüüd Sky21 baarist lähemalt. Asub siis 21-korrusel nagu nimigi ütleb, kuid lisan et asi kindel oleks. Sellel päeval oli udu nii tugev et alla nägi maksimum 3-4 korrust ja vastasmajast polnud jälgegi. pilte seetõttu väga ei eksisteeri. Käisime ka eestlastega seal ilusa ilmaga, kuid siis kaamerat kaasas polnud. Õnneks tuleb appi baari kodulehekülg oma pildialbumiga.

Sunday, February 12, 2012

Reisimisest

olen viimased 3-4 aastat väga palju reisinud võrreldes keskmise indiviidiga ja nüüd avastasin et ainult 46 riiki olen külastanud. Eeldasin pimesi, et see number on oluliselt suurem. pole just vaja häbi tunda selle numbri üle, kuid siiski. Maailm on ikka väga suur ja tekkis esimest korda hirm, et äkki ei jõuagi kõikjale ühe eluajaga.
Faceboogis õnneks tore app kus saab märkida kus käidud, et järge pidada:


väga euroopa keskne on senine rändamine olnud. võib muidugi ka öelda, et kui teha siis korralikult ja euroopa on suht korralikult ära tehtud. enamus suuremaid ja põnevamaid linnu olen külastanud ja õnneks linnad on piisavalt suured ja muutuvad nii kiiresti, et uuesti minnes on alati midagi uut avastada.

Hetke aasias olemise käigus olen aga vastanud kui erinev on muu maailm võrreldes rahunenud euroopaga. oli kahtlus ka ennem, kuid nüüd olen kindel. Ja niiii palju on veel teha. Sõltlase elu ei peagi lihtne olema ja tuleb tänada, et parim võimalik sõltuvus on, mida suudan välja mõelda oma sassis juustega peas.

kirjutasin pika teksti reisidest, mida lähiajal tahaksin teha, kuid siiski ei avalda neid. tundub kuidagi imelik panna kirja kuhu lähed enne kui piletid olemas. liiga kohustust tekitav. võrdne tunne joonlaua vaatamisega lootuses et äkki mõni number on vahelt ära. kes reaalne reisumees see jõuab samadele ideedele niikuinii, kes mitte unistab edasi või ootab oma võimalust sellega alustada. Selliseid poste niipea enam ei tule. ja lõppu tõehetk:

Saturday, February 11, 2012

kui trepp saab otsa...

Järjekordne tegus päev seljataga. Tuntud rannainimesena sai jälle randa jalutama mindud pärast hommikusööki ja isegi kerge päikese rant tekitatud. paneb mõtlema kas homme enam tasub väljaminemisega riskida.

Bensiini müüakse siin viskipudelites ja ka high-tech bensiinijaamas:


täna üldse joppas vaatepiltidega, kahjuks enamuse ajast fotokat kaasas ei olnud. Lõpuks sai siiski julgus kokku võetud ja kinno minnes kaasa võetud. mõned märksõnad: kastiautoga jää tassimine 35 kraadises kuumuses ja 3 meest korraga laepirni
vahetamas.

Mõned asjad said siiski jäädvustatud ja neist järgnevalt.
Jõudsime kinno, ostsime piletid (enne seanssi algust tuleb siin kuninga auks püsti seista ja kohustuslik idoliseerimise video ära vaadata). 1h 20min aega. mida teha, raske otsus. Eks ikka õlut juua, mida muud üle jääb. kohe muidugi meenus et märkasime teel kinno katusebaari ja ilmselt sealt hea vaade, kontrolliks üle. mõeldud, tehtud. otsime katusele saamist ja märkame treppi, tundub easy. Tulemus:


ei ole hullu, proovime siis ukse kaudu ehk:


pigem ka raske, jääb üle veel lift ja nüüd alles seiklus algab, kahjuks ei teinud ühtegi pilti. leidsime lifti otsimise peale ja saame sisse ning 2 umbkeelset tüüpi vahivad vastu kastidega. no problemos amigos, me ühineme. vajutame jõuliselt nuppe ja liigume. aga katuse asemel jõuame keldri kust vahib vastu vana tuttav Ronald McDonaldi kuju. ee, pigem vale koht tundub. kohalikud kehitavad õlgu, seletavad midagi võtmest. õigepea hakkab lift iseenesest üles liikuma. oli ka aeg. jõuame üles ja vaatepildiks on naine koridoris. küsin kus asub katusekõrts. natukene mõtleb ja siis rahulikult ütleb: siit läbi köögi minge kuni klubisse jõuate siis sealt lõpuni ja vasakule. ehtne värk nagu ameerika filmis. jõudsime lõpuks siis katusele ja öeldakse: sorry oleme suletud.

Friday, February 10, 2012

Olen selles välismaa linnas, teate ju küll.

Jep, siin ma olen. üldse ei karda. Kohale sai ilmutud AirAsia lennuga, milles oli tossu vähe rohkem kui harjunud olen.


eile sai teoks väga tähtis sündmus, leidsin mere/ookeani üles. ja kastsin varbad ka vette. 28 kraadi olevat vesi, aga ujuma ei läinud, las soojeneb paar päeva veel kuni julgust kogun. kõigil ilmselt tekib küsimus kas sai meelega pildiga oodatud, et see kaunitar täies mõõdus merest välja jõuaks ja etteteada vastus on, et loomulikult.


seni kuni oma varbaid vette kastsin hakkas ranka kõrval kriiskama nagu naine, et mingid imeloomad ründavad teda ja pani adidase tossud kohe jalga tagasi endale. polnud neem imeloomad muud midagi kui väiksed krabid. veits imelik oli vees käia endalgi pärast seda kui taipasin, et stabiilselt peale astun neile ja nad jalakõrval välja ennast kaevasid.


Meri nähtud sai hotelli kõmbitud või vastupidi. ei mäleta. Igatahes sai nähtud huvitavad pilti. kuna iga pilti saab interpreteerida mitut moodi, siis arvan, et see pilt iseloomustab keskmist tai meest:
* kes on naised tööle saatnud(kuna naisi pildil pole, siis ilmselt tööl),
* sümpaatse koguse viskit kurku kallanud (all vasakus nurgas tõestus)
* sellekäigus suurema tööisu endale tekitanud ja gaasiballoonid kohale tassinud (keskel/üleval)
* töökäigus tekkinud prügist vabanemiseks kerge lõkke kõige selle keskele üles teinud nagu hoolitsev ühiskonna tegelane ikka teeks (lõke keskel)
* ja lõpetuseks viskivaru täiendama läinud, et aeg raisku ei läheks lõket valvates


Õhtuks olid suuremajoonelisemad plaanid mis päädisid välja restorani sööma minemisega. lihtsalt võrratu oli.

Thursday, February 9, 2012

Bangkok ja taimaa ning Phuket kah

tükk aega olen kirjutamist edasi lükanud, kuna lihtsalt ei oska midagi kirjutada. peab ise nägema seda issanda loomaaeda siin. korralik loomaaed ikka. vaesus-rikkus, puhtus-mustus käsikäes ja absoluutselt kõike saab raha eest tundub. väga imelik riik ja hetkel erilisi positiivseid meeleolusid tekitanud ei ole. Kuid negatiivset ka eriti mitte. selline riik, et tore et käidud sai kuid ilma tugeva põhjuseta tagasi ei kipu. lõplikult seda siiski veel lukku ei pane, sest eile sai Phuketi saabutud ja 9 päeva nüüd siin ja kõik võib veel muutuda. vähemalt puhas õhk siin.

paadiretkele tahaks kindlasti minna ükspäev. ja kui aega saaks siis vaataks kus see rand ka asub. hetkel ei tea veel. liiga palav et väljas ringi liikuda niikuinii. õnneks/kahjuks temperatuuri ei tea.

Bangkokis jõudsime Buddha kaema 3 transporti kasutades: metroo, takso ja tuk-tuk. paras rännak oli aga ära sai käidud.


loomulikult viis tuk-tuki mees meid ülikondi ka vaatama, ikkagi valge inimene ja ainult 30-40 kraadi sooja. õige aeg ülikonda ju kanda. lõikas kerge kasumi meie pealt selle retkega aga noh kogemus seegi. Poes küsiti kus pärit oleme ja ma vastasin suure-jaani. seda ei teadnud aga kui Eesti mainisin siis ütles kohe vene keeles head aega, eestlane ja venelane ei osta niikuinii kunagi midagi. pidi meeldima.


eelmisest kõikvõimsast maade ja ilmade valitsejast kuningas ...... sai ka pilti tehtud. näeb tõesti kõige, kõige parem välja.


kuninga paleese erinevate põhjuste tõttu ei jõudnudki. jääb järgmiseks korraks. korralik scammerite kari ootab ukse ees turisti seal. Soovitan

üks põhjus kindlasti miks riik nii positiivne ei tundu oli eelarvamus et see on sitaks odav riik, aga reaalsuses on hinnad kindlasti kallimad kui tallinnas. särgi saad odavamalt ehk ja mõned jupid veel, aga seda pead ikka väga otsima ja teadma kust otsida. Moraal on, et eelarvamused on ikka väga halvad.

Saturday, February 4, 2012

Tere, mina olen Priit ja mina olen välismaal.

Hong Kong:
Enne lendu Singapuri oli omajagu aega ja läksin linnaga teistkordselt tutvuma. Kõndisin niisama ringi tänavatel, mis eelmine kord katmata jäid. Mingihetk otsustasin metrooga teisele poole lahte minna ja uurida finantspiirkonda ja piirkonna kõige kõrgemaid maju. Nagu näha kõik on hi-tech.


Katusele ei hakanud minema, pole ka kindel kas võimalus eksisteeris.


Kõik üle kaetud lendasin tagasi üle lahe ja valisin pika jalutuskäigu tagasi hotelli kuhu asjad olin hoiule jätnud. Tee peal sattusin nii mõnelegi huvitavale vaatepildile. Loomulikule bambustellingutega pilvelõhkuja hakatisele


Ehtsale „made in china“ kala ja pudipadi turule kus suutsin leida terve järgmise päeva riietuse veidi alla 4€ eest ilma kauplemata.


Kindapoele, sest neil on ju nii külm +16 kraadiga


Rolls-Royce esindusele


Ja lõpetuseksLEIDSIN Eesti Vabariigi kodaniku.


Singapur:
Lennujaamas saime kokku vanahea Singapuri sõbra Norbertiga, kes oli abivalmilt nõus meile vastu tulema ja kohalviibimise ajal nõus linna näitama. Kuigi jõudsime 01 00 Singapuri suht väsinuna läksime siiski linna sööma ja uusi imeasju proovima, nagu näiteks Duraini nimelist puuvilja. Mis meenutas kõige ehtsamat vedelat s**** ja haises ka samamoodi, kuid maitse oli üllatavalt normaalne. Siiski veidi imalam kui mulle meeldiks. Ära proovida tuli.


Uuel päeval algasid uued teod ja pärast sööki lendasime tuhat nelja Norberti kingapuuri autoga Universal Studio lõbustusparki.




Päris äge koht võiks mainida, kuigi atraktsioone täiskasvanutele veidi nappis. Kuid need, mis olid, olid väga vinged. Ei saa üle ega ümber ilma mainimata Transformersi 3D atraktsiooni, mis näis reaalsem kui kõik muu, mis ma 3D-s kunagi näinud olen nii pikalt, et mõõdupuust lihtsalt ei jätku ja nii ongi.


kerge youtube tutvustus sõidust


Ameerika mäed olid ka üllatavalt ägedad. Kõige lähedasem tunne millega neid 90 sekundit võrrelda on mootorrattaga täisgaasil pika kurvi võtmine. Atraktsioon koosnes kahest erinevast omavahel põimitud sarnasest atraktsioonist, sinise puhul oli väga palju peaalastpidi pöördeid ja oluliselt hirmutekitavam ja siis punane lahjem variatsioon. Oli päris mitmeid väga huvitavaid atraktsioone veel, kuid kõike pole mõtet ka ära kirjeldada.



Pärast lõunaks olid üllatuseks kogu täiskasvanute osa pargist läbi käidud ja ka osa laste asju. Oli aeg uued asjad kavva võtta. Siirdusime linna. Sai tehtud mõned pildid:


Huvitav tegevus all paremas nurgas.


Mõned majad kesklinnas