Vietnam, Hanoi

sai sellises kena nimega kohas nädal veedetud. Huvitav kommunismi kogemus võiks öelda, kuid mulle tundus Kuubal käies, et seal oli kommunism suuremad juured maasse ajanud. Vietnamis on suht raske aru saada, et tegemist on kommunistliku või õigemini sotsialistliku vabariigiga kui sümboolikat tähele mitte panna, mida ei olegi eriti palju. Mingeid talonge ning kauba puudust riiulitel kordagi silma ei jäänud nagu Kuubal.

Sarnasuseks oli odavus. Suureks sarnasuseks. 

Pool kogemata võtsin oma öömaja vanalinnas õigesse kvartalisse, mis tuli välja on seljakotituristide kvartal ja seetõttu oli superlihtne teiste reisikaaslastega tuttavaks saada. Esimesed 2-3 päeva lasingi sellel vedamisel end kanda.

Mingil hetkel sai avastatud, et ühes vanalinna kvartalis saab värsket vaadiõlut igapäev õhtuti 5000 dongi ehk ca 0,20€ eest 0,3L klaasis. Pealegi väga head õlut. Paar järgmist õhtut sai selles kvartalis sõpru leitud ja hoitud. Kuigi need väiksed toolid (all paremal sinised) olid väga ebamugavad olid kliendid tavaliselt kuni õlu otsa sai ja siis mindi järgmist kohta otsima. Igal urkal oli tavaliselt 1 või 2 vaati õlut ja eesmärgiks oli see õhtuga läbi müüa, sest kes see homme enam vana õlu tahab. 

Paljukiidetud odav õlu:

Ringi liikudes märkasin sellist tänavat ja see on siiani kasutuses olev raudtee. Omapärane tänav kindlasti. võrreldav Eesti mõistes kui Tallinna vanalinna läbiks raudtee.

 Koolilapsed luku taga, ilmselt et maksimeerida õppeedukust ja vähendada lollitamist.

Sai käidud Hanois olles: Ho Chi Minh mausuleoum muuseumis, mis oli väga imelik muuseum. Puudusid peaaegu täielikult inglise keelsed seletused ja üldse väga sürrealistlik ülesehitus muuseumis kus suurte tähtsate meeste piltide vahel oli järsku abstraktne kunst jne. siiski ära sai käidud. Lisaks veel sõja muuseumis, ajaloo muuseumis, Hoa Lo vanglamuuseumis ja võimalik, et veel kuskil mis hetkel ei meenu. Läbiv probleem muuseumites oli nagu sotsialistlikule riigile kohane, räägitakse ainult võitudest, kuid mitte iial kaotustest. 

Liiklus on muidugi omaette nähtus Hanois ja kuulujärgi pidi Ho Chi Minh city olema 3x hullem. Minujaoks oli hanoi juba enesetapu igatsejate linn. täiesti tavaline nähtus oli et ühesuunalisel tänaval tuli 5+ rollerit vastu igal ajahetkel. rääkimata siis muudest liiklusreeglitest. kes ees see mees ja igaüks vastutab enda elu eest. samas mitte kedagi see nagu ei häirinud. Ilmselt kuna kõik teevad samu asju. Illustreeriv pilt parkimisest. 

Hanois oli täiesti võimatu käia kõnniteel sarnaste parkimisvõtete tõttu, 90% ajast on jalakäijad sõiduteel ja vaatavad üleõla, et mõnele kamikaze sõelujale jalgu mitte jääda.

Kunagi tulevikus Bangkok, Tai

Brunei

Pealinna nimeks on Bandar Seri Begawan. Ilus nimi. Valisin selle koha 2-päevaseks peatuseks Austraaliast Aasiasse ja arvan, et oli hea otsus. Paras aeg selle riigi jaoks.

Royal Brunei ja soovitan kindlalt. Pole nii tühje ja hea teenindusega lennukeid veel kohanud. 3 kohta näkku garanteeritud, pikal lennul see nagu äriklass.

Esimene õhtu jalutama minnes kohtasin inimtühjal tänaval juhuslikult kohalikku, kelle sõber oli sööma minemisega üle lasknud. Liitusin ise, viis autoga kohalikku restosse ja vastas mu küsimustele mida ma Bruneis teha võiks. Sain kõige suurema kookospähkli mida ma kunagi näinud joogiks ja lasin temal sööke valida. Oli hea küll.

 

Uut päeva alustasin sultani muuseumi külastamisega, oli ikka pirakas paljude kingitustega sultanile, Eesti oma ei märganud. Uhasin ringi 1,5h jalga antud sussides ja ära võttes oh üllatust. Sussid puhtamad kui mu pestud sokid. Tähelepanuväärne!

Jõe poole suundudes põikasin postkontorist läbi ja on ikka odav küll postkaardi saatmine siitpoolt maailma. 1 kohalik = 0,6€ ehk 0,3€, mis on odavam kui Eesti sisene saatmine.

Jõe peal kauplesin diili 1h tiirutamist lõpuga Brunei muuseumi juures 12€, mis tundus kõva tehing kuni nägin, et liiter maksab 0,37€. Aga pull oli ikka. 

jõe linn 40 000 elanikuga

 pood:

Muuseumi põhiatraktsioon oli mulle nafta osakond: tootmine, tehnoloogia jne. Väga huvitav, polnud enne aimu rohkem kui Ewingite teleseriaalist aastaid tagasi nähtud ja unustatud sai.

Kõik muuseumid on riigis tasuta, kõik 3-4. külalisi tundus alaliselt alati vähem kui töölisi. Seltsis neil tore vähemalt.

Fakt: peamošeest kõrgemat hoonet pealinnas ehitada ei lubata.

Kokkuvõttes huvitav koht kus 24h vahepeatusena puhata. Välja arvatud sülitajatel ja risustajatel , kes 600€ trahv minimaalne.

Auckland

olin ainult ühe päeva selles linnas, kuna kuupäeva värk mis juba cooki saartele minnes aja sassi lõi, juhtus ka tagasiteel ehk planeeritud kahe päeva asemel sai üks. pole hullu, suht kindel, et seda riiki külastan tulevikus pikemalt. kuna palju aega polnud, siis lennujaamas uurisin välja mida teha on võimalik ja leidsingi end kiirelt ja lihtsalt kesklinnast.

Suundusin meremuuseumi, kus sisenedes öeldi mulle, et kui kiirelt teed siis saad eesoleva grupi kätte, kelle juures on ka giid. grupp koosnes peaasjalikult inimestest, kes olid pensionil. Giid oli päris põhjalik ja rääkis kuidas Uus-meremaa omal ajal asunikega täideti, kuidas, miks jne. väga huvitav oli.

Õige reisimees reisis vanasti nii

Kui ei eksi siis on tegemist maailma väikseima aurupaadiga, mis siiani tegutseb veel

Seejärel tiirutasin vähe linnas ringi ja suundusin Kunstimuuseumi kuna seal algas parasjagu tasuta tuur giidiga ja mõtlesin, et ehk on väärt külastamist. polnudki ammu kunsti muuseumis käinud. suht norm oli.

Huvitav skulptuur

Sain ilmselt oma elu ühtesid parimaid merekarpe, nii suuri kindlasti polnud saanud. ja nii odavaid ka ilmselt mitte. 6€ kilo kesklinna pubis. pidi meeldima.

Ööbimine oli lennujaama juures kuna lend oli vara hommikul Bruneisse, Bandar Seri Begawani. Tasuta transport lennujaamast ka sinna, niiet kõne peale tulid vastu ja lendame kohale 5-10min ja siis selgub et mu krediitkaart ei tööta nende juures. proovib kõik variandid läbi ja ei midagi. mul sula ka pole, kuna viimane päev ja ei tahtnud väga varuda. Nonii lähen siis tasuta transpordiga tagasi lennujaama ja oh imet rahaautomaadist kohe esimese korraga kõik töötab. sõidan tagasi ja maksan.

Järgmine kord Brunei

Aitutaki

See blogi tuleb rohkem piltidest kui jutust. Olin ainult ühe päeva saarel ja arvestades, et rarol mõni päev vahtisin niisama oleks võinud parem aitutakil vahtida, aga mingil imelikult kombel ma selle peale ei tulnud. Pole hullu, põhiasjad said nähtud ikkagi.

enne piltide vaatamist tasuks teada, et saart külastas Aitutaki ajaloo kõige rängem taifuun 4a tagasi hävitades 90% saare taimestikust. õnneks palmid kasvavad väga kiirelt.

Reisi kava oli järgmine hommiku kell 08 lend ca 45 minutit, propelleriga Saabil. Seejärel tunnine bussireis ümber ning risti-rästi läbi saare kus giid rääkis kõik mis teadis ära ja ega palju rääkida polnudki väga. Bussireisi käigus külastasime Pacific resorti, mis on maailma parim butiikhotell ehk väikehotell viimased 3a. Mõne pidid, hind algab 600€ päeva eest.

Bussiekskursioonile järgnes laevareis laguunil, mis oli päeva põhiatraktsioon. Sai külastatud mitut laguunisaart ehk mutut 

ning snorgeldatud kaladega

ja õppisin ära ka kuidas kookospähklit avada ning nägin ka kookospähkli krabi, kes alustab elu karbisees kuni kasvab suuremaks. hetkel siis väike pildi peal. nägin Rarol looduses ka väiksemaid täiskasvanuid.

Külastasin ka väidetavalt maailma kõige väiksemat postkontorit one foot islandil. Sain sealt kõige ägedama templi passi. pildil netist leitud analoog

Jalutades ümber saare selgus et teisel pool külge on kive korallrahust kaldale uhutud. Olin küll paljajalu, kuid ei viitsinud tagasi ka kõndida ja vaikselt manööverdasin läbi ja tegin mõned jäädvustused.

palmi kasvamise algus:

Nendel mutudel on toimunud ka „Ellujääja“ ameerika ja inglise versioonid 5-6a tagasi. Ei saa öelda, et kehv asukoha valik. Paroodia leidsin ka youtubest

  

Väga nauditav keskkond päeva mööda laskmiseks. 

PS: Cooki saared olid mu 50. võõrriigiks. Tähiseks sattus päris norm riik.
Järgmiseks Auckland ja Bandar Seri Begawan

Rarotonga. Cooki saared.

Pärast Austraaliat võtsin suuna nagu pealkirjast aru võib saada Cooki saarte peasaarele Rarotongale, viimasel päeval käisin ka päevatuuril Aitutakil ja koheselt seal olles tekkis mõte miks ma sinna varem juba ei läinud.  Päeva siiski olin, aga sellest hiljem.

Esimene maandumise õhtu muidugi selgus minu suureks üllatuseks, et olen jõudnud eilsesse päeva. lennuk startis 12. oktoobril kell 17 ja maandus 11. oktoobril 2350, niiet sain 12 oktoobri peaaegu täies mahus 2x läbi elada. huvitav kogemus. sellega asi muidugi ei lõppenud, kuupäev tingis et mul hotell algas ka homsest. õnneks tehti kõne omanikule ja no problemo. aeti üles ja sain toa.

Tee peal hotelli bussijuht rääkis, et kui näete rannas vaalasid ujumas, siis vaadake hoolikamalt ja peaksite hoopis kohalikku naist nägema. Vaala hooaeg nimelt lõppes kuu tagasi. on ikka pirakada küll enamasti.

Esimened kaks päeva Rarol läksid matkates, esimene hommik algas sellega, et leidsin tee iganädalasele laadale, kuhu üle saare inimesed kokku tulevad et osta/müüa ja juttu ajada. isegi bänd mängib. nädala tippsündmus pika puuga. 

Leidsin turult head paremat ja lasin tuulel ennast jahutada kuni sai siiber paigal olemisest ja viisin asjad ära ja läksin bussipeatusse, vähemalt lootsin et pink katusega on see. õnneks istusid kaks inimest minu suureks rõõmuks ja sain küsida neilt "kas olen õiges kohas?". tuli välja, et õnn oli lühike mul, nad ka ei teadnud mitte midagi ja lootsid et on õiges kohas täpselt nii nagu minagi. ootasime siis seal natukene aega ja buss tuligi. kui bussijuht küsis kuhu minek, siis ütlesin: "kuhugile, igalepoole" ja istusin peale.

Kaua ei sõitnudki, kaardi järgi ca 16km (ehk pool ringi saarel) ja siis otsustasin maha minna. edasi kõndisin 8km randamööda ja nautisin laineid, üksikuid kalu, palme ja mõnusat tuult. 8km järel jõudsin Muri randa kus kasutasin võimalust esimest korda elus kajakkiga sõita. mõnus tunnine puhkus kõndimisele. kalu väga ei näinud kahjuks, vähemalt sai ujuda.

ülejäänud 8km kõndisin jala tagasi ööbimisse mööda teed mis oli max 200m rannast, enamasti aga üsna kalda lähedal. eesmärk polnudki kõndida kuid minule teadmatult lihtsalt bussid enam laupäeval nii hilja ei sõida ja kuna ilm oli ilus siis väsimus väga maksmusele ei saanud. ilus kõnd ja väga rohkem ei oleks tahtnudki kuna olin plätudega. vähemaalt oli hea isu pärast. 

kohe järgmine päev mõtlesin hommikul teha saart läbiva matka. Põhjus oli nats sunnitud, sest oli pühapäev ja siis suht midagi ei toimu kuna kõik kirikus laulmas. kiikasin ka ühesse sisse teel matkale aga jutluse osa ei olnud mahti kuulata ja kaua ei olnud. võtsin koti kaasa, et tee peal vett, süüa osta aga sellel samal põhjusel miks matkale läksin olid ju ka poed kinni ja mitte midagi ei saanud. Niiet tuli allikatest vett juua 3h matkal. õnneks tuli pool teed paduvihma niiet palav väga polnud. muidugi see pool teed osutus kõige järemaks osaks teelt, niiet oli omamoodi tegemist, et mitte libiseda. Olin väga ettevaatlik kuna tuli välja, et ketsid on ka kuluma hakanud ning muda ja vihm just kaasa ei aidanud. Ometi käisin perseli 3 korda teekonna jooksul. matk oli huvitav ja oli täielik vihmametsa tunne eriti vihma arvestades. kõrgeim punkt ca 9km teekonna jooksul oli ca 400m ja arvestades et pool matka oli väga väikse kaldenurgaga siis oli päris korralik üles- ja allamäge etapp vahepeal kus 1,5km jooksul tõusin ca 300m ehk keskmine tõusunurk 20%. ikka väga raske oli vahepeal libedas ronida. ohtu õnneks polnud kuna mets oli nii tihe, et isegi kivi ei veerenud alla.

vaated olid olemas, aga vihm takistas täiuslikku vaadet, niiet nägin ainult ühele saare poole selgelt. asi seegi, tuleb tagasi minna.

Esimese asjane pärast raja läbimist otsisin putka kus süüa/juua saaks ja võtsin liitri ananassimahla ja vist parima kalavõileiva, mis kunagi saanud. Nii mahlast ei mäleta teist. Eks tühi kõht aitas kaasa ka natukene. Õhtu sain esimest korda elus fritüüritud banaane, väga huvitav ja hea oli. 

Järgmised 4-5 päeva puhkasin ja tegin oluliselt vähem, ilm oli ka mõnus pilvine ja 25C. Ostsin ka kohalikud juhiload politseist. võin sõita nüüd rekaga ja bussiga. õppeprogramm koosnes 30 minutit järjekorras seismisest, mille läbisin ilma ühegi suurema veata. Kinos käimise kogemus oli omamoodi vahva. Keset seanssi läksid järsku tuled põlema ja selgus et algas paus. Sellist asja polnud ma varem veel kogenud. Istmes oli ka paras vedru mis survestas tagumikku. Saal iseenesest oli üllatavalt suur, 250 kohta umbes, milles umbes 20 oli seekord täidetud.

järgmine osa Aitutaki ehk paradiis maa peal nagu nad end reklaamivad

Austraaliaga ühelpool

Austraaliaga on selleks korraks ühelpool. Cairnsist sai edasi liigutud Alice Springsi, mis tervitas kõrbevööndile omase ca 40 kraadiga. Hea, et pusa seljas oli, nii alandasin kõik külmetuse ohud minimaalseks. Alice Springsist sai suund Ayers Rock/Uluru poole võetud ja 180km otse sõidetud, seejärel oli autoretke üks tippsündmusi, paremkurv, ja seejärel 240km otse ühe kurviga. Sõit läks üllatavalt kiiresti ja kohale sai jõutud täpselt päikese loojangu ajaks.

Järgmine hommik sai päikesetõusu ajaks end taas jalule seatud ja varjude mängu Ulurul vaatamas käidud, ei oska seda väga kõrgelt hinnata isiklikult, tundus ok, mitte erakordne. Vihma sadades pidi mägi mustana paistma, kahjuks ei sadanud.

Kivi ise aga oli võimas arvestades, et tegu ongi ühe ainsa kivi/kaljuga, mille ümber käidud jalgsimatka pikkus oli 10,6km. Natuke üle 2h võttis matk ja süüvis kaljusuurus mällu küll. Teadjad teavad, et tegu on pühapaigaga ja otsaronimine ja pildistamine on keelatud, siis kõndimine läks ilma suuremate pausideta üsna libetalt. Pärast kultuurikeskuse külastust sai korrata autosõitu Alice Springi kus sai esimese asjana basseini mindud. Tee peal tuli vastu terve rodu päikese paneelidega varustatud võidusõidu autosid. Darwin-Adelaide marsruudil sõitsid pärast uudistest teada saades.

Viimane sihtkoht Sydney jättis kõige hubasema tunde Austraalia linnadest. Vähemalt kesklinn. Multikultuursus jäi kohe esimestest hetkedest tugevalt silma. Pea kõik aasia keeled oli nii inimeste suus kui söögikohtade nimedes kasutatusel. Järgnevad 2 päeva möödusid üsna kiiresti ja arvan, et tehtud sai isegi rohkem kui oleks uskunud. Tippsündmuseks kujunes Sydney ooperimaja tuurile pileteid ostma minnes hoopis sümfoonia orkestri kuulamine peasaalis.

Täismaja ca 2000 inimest kella 13:30sel seanssil. Väga võimas. Pausi aeg tegin kiirelt pildi ka.

Loomulikult sai käidud ka ooperimaja kõrval asuvat suurt rippsilda vaatamas ja selle monstrumi ehitamist kajastavas muuseumis.

Teletorn oli aga pilvelõhkujate vahele nii ära peidetud, et tänaval kõndides oli tükk tegu, et õige maja üles leida vaateplatvormile sõitmiseks.

Kohale sai siiski jõutud ja vaade oli olemas.

Lisaks sellele sai üsna palju niisama ringi vaadatud ja midagi jäi ka kaamera ette.

kilpkonnad all paremal

Juhust kasutudades sai käidud ka IMAX 3D kinos lühifilmi Monarchy liblikatest vaatamas, mis oli lisaks efektidele väga huvitav. Kõige viimane muuseum jättis kõige sügavama mulje Austraalia muuseumitest: sain esimest korda elus käia nii sõjalaeval kui ka allveelaevas, lisaks kõigele muule mida muuseum pakkus.

Lisaväärtusena sai leitud suveniiri poes muuseumis Türneri nime taust.

Mida veel jääb meelde Austraaliast:

• Hotellide check-oudid alati kell 10 hommikul
• Üllatavalt head söögid
• Interneti kehv levik ja tihti tasuline
• kolme täissuuruse käruga rekad         

Järgmine Cooki saared