Fixed limit Holdemis, onlines siis.
Priitk
Friday, December 17, 2010
Sunday, December 5, 2010
Tallinn
sai lennujaamas vahtimisest siiber. Ebausklik nagu ma olen, ei suutnud kuidagi mödöa vaadata faktist et miski kohe ei taha et ma Kuubale jõuaksin, igal sammul prooviti takistada. lükkan reisi teadmata ajaks edasi. Paar superodavat pakkumist olen jaanuari alguseks saanud, vaatan kuidas siis tunne on.
Friday, December 3, 2010
päev 5 - Dublin
Lend jäi ära, väsimus oli ka jõhker peal juba. Homme ilmselt ka lennukid ei lenda kuna lubatakse ilma halvenemist. Pärast homset pole enam eriti mõtet minna ka, kuna järgmistest lendudest jään ka maha ja üldse on tuju ära võtnud see pidev ilmaga võitlemine.
Täna vist ei teinud ühtegi pilti, ei meenu vähemalt. olen päev otsa suht püstijala maganud. Vahepeal oli seis, et olin 48h jooksul 4h kokku maganud, kõige pikemalt järjest 45min. Isegi Guinessid ei aidanud und peletada.
Täna olin targem ja broneerisin kohe hotelli ära ja muidugi hotelli jõudes sai kohe kino, teie toast on imelikel põhjustel elekter ära läinud, mujal töötab. kerge irve tuli mul näole, aga ennem kui jõudsin kommenteerida, öeldi et: ületee hotellis ootab teid tuba. Normal. Tuppa jõudes vajusin kohe magama. ärkasin 21 paiku ja selgus et akud vajavad laadimist ja hotellil euroopa pistikuid muidugi ei olnud, õnneks kuidagi leidsin juhendamisele poe kus neid müüdi. Loomulikult ostan selle hädavajaliku jublaka viimasel hetkel - nüüd on vähemalt olemas. Tee peal sain oma elu parimat friikartuli rooga, kiirtoit muidugi. Supermac´s kohanimeks (http://www.supermacs.ie/supermacs.html) ja roog ei tule meelde, aga see tundus põhisöök müügiobjekt ja pilte oli igalpool sellest. Lihtsalt hõrgutav.
Äge linn tundub küll muidu, oleks ilm ainult parem. Vaatamist tundub olevat ja baare ja söögikohti nagu filmides. Nädalalõpu reisi jaoks suht ideaalne reisi sihtkoht. Mulle meeldib, ilmselt tulen siia tagasi järgmine aasta, see aasta enam ei julge.
Täna vist ei teinud ühtegi pilti, ei meenu vähemalt. olen päev otsa suht püstijala maganud. Vahepeal oli seis, et olin 48h jooksul 4h kokku maganud, kõige pikemalt järjest 45min. Isegi Guinessid ei aidanud und peletada.
Täna olin targem ja broneerisin kohe hotelli ära ja muidugi hotelli jõudes sai kohe kino, teie toast on imelikel põhjustel elekter ära läinud, mujal töötab. kerge irve tuli mul näole, aga ennem kui jõudsin kommenteerida, öeldi et: ületee hotellis ootab teid tuba. Normal. Tuppa jõudes vajusin kohe magama. ärkasin 21 paiku ja selgus et akud vajavad laadimist ja hotellil euroopa pistikuid muidugi ei olnud, õnneks kuidagi leidsin juhendamisele poe kus neid müüdi. Loomulikult ostan selle hädavajaliku jublaka viimasel hetkel - nüüd on vähemalt olemas. Tee peal sain oma elu parimat friikartuli rooga, kiirtoit muidugi. Supermac´s kohanimeks (http://www.supermacs.ie/supermacs.html) ja roog ei tule meelde, aga see tundus põhisöök müügiobjekt ja pilte oli igalpool sellest. Lihtsalt hõrgutav.
Äge linn tundub küll muidu, oleks ilm ainult parem. Vaatamist tundub olevat ja baare ja söögikohti nagu filmides. Nädalalõpu reisi jaoks suht ideaalne reisi sihtkoht. Mulle meeldib, ilmselt tulen siia tagasi järgmine aasta, see aasta enam ei julge.
Wednesday, December 1, 2010
KIIRE; KIIRE. Dublinis - 4. päev. Kannatus on juba pingul
õnneks sai jutt ennem valmis kirjutatud
Jõudsin lennujaama valelpool oleva rooliga taksos.
Arvuti netiga on mingi pidev jama pikemat aega. Ümberringi inimesed netis, aga mul ei ühenda ära. Võimalik, et neil mingi liides lisaks. Ainuke lootus. Muidugi sai kohe laevalt maha tulles jälle kino. Omas rumaluses ja sadama ajuvabaduses ei saanud ma bussiga linna sõita, sest mul oli ainult 100€ raha ja seda ei olnud keegi võimeline suures sadamas lahti vahetama, lihtsalt müstika. Võtsin siis takso, jäigi ehk väheke tervemaks.
Millegi pärast on juba tunne, et USA-sse jõudes tekib viisaga jama. Sisetunne on juba selline. See pole just riik, kus tahaks sellist probleemi. Nii siiski ei läinud, joppas. Algul lükati lendu tunni võrra edasi, siis sai lennuki, öeldi kerge hilinemine – 10-15 minutit veel. No risk tundus, siis tuleb täpsustus, siiski 4h võrra saame veel lennukis oodata. No on alles värk. Mingihetk hakati just jooke tasuta serveerima kui tuleb teadaanne, lend tühistatakse teadmatuks ajaks. Väga vinge, kellaaeg oli selleks ajaks 16 läbi, originaalis pidi lend 13 minema. Pilt ilmast, mis jättis lennud ära:
Suht vinge, aku ka arvutil läbi ja järjekord ca 4h pikk, 99% kindle, et homseks ma varianti ei leia, kuigi miski imega võib saada.
Sain teada, et pileti raha võib tagasi saada. Päris tõsiselt olen hakanud kahtlema selle reisi vajalikuses juba. Ikkagi teist korda plaan kuubale jõuda ja absoluutselt IGA lennuga on miski jama olnud. Hetkel seis selline: 2 lendu on viie päeva jooksul tühistatud (seega algas reis pühapäeval, laupäeva asemel), 1 rong on ära jäänud ja ühel päeval ei plaaninudki sõita ja siis oli metroo streik. Seega igapäev on 1:100 võimalus suht esinenud.
Tänane lennukile minek oli ka ikka päris koomiline. Polnud jällegi sellist asja näinud nagu täna juhtus. Täpsemalt täpselt siis kui minu kord oli check-in teha jooksis kohvritele peale pandava lennujaama kleepsude masin kokku ja ootasin seal miski 10min kui suunas mind kõrval check-inni. No nii kino ikka, igal sammul loobitakse lippaid kodaratesse.
Nüüd lõpuks surusin oma euroopa pistiku jõuga UK kolmnurka sisse ja sain jõujaama taha ja imekombel ka neti kuidagi. Möllan juba pikemat aega homseks piletite saamisega. Proovin parimat.
Jõudsin lennujaama valelpool oleva rooliga taksos.
Arvuti netiga on mingi pidev jama pikemat aega. Ümberringi inimesed netis, aga mul ei ühenda ära. Võimalik, et neil mingi liides lisaks. Ainuke lootus. Muidugi sai kohe laevalt maha tulles jälle kino. Omas rumaluses ja sadama ajuvabaduses ei saanud ma bussiga linna sõita, sest mul oli ainult 100€ raha ja seda ei olnud keegi võimeline suures sadamas lahti vahetama, lihtsalt müstika. Võtsin siis takso, jäigi ehk väheke tervemaks.
Millegi pärast on juba tunne, et USA-sse jõudes tekib viisaga jama. Sisetunne on juba selline. See pole just riik, kus tahaks sellist probleemi. Nii siiski ei läinud, joppas. Algul lükati lendu tunni võrra edasi, siis sai lennuki, öeldi kerge hilinemine – 10-15 minutit veel. No risk tundus, siis tuleb täpsustus, siiski 4h võrra saame veel lennukis oodata. No on alles värk. Mingihetk hakati just jooke tasuta serveerima kui tuleb teadaanne, lend tühistatakse teadmatuks ajaks. Väga vinge, kellaaeg oli selleks ajaks 16 läbi, originaalis pidi lend 13 minema. Pilt ilmast, mis jättis lennud ära:
Suht vinge, aku ka arvutil läbi ja järjekord ca 4h pikk, 99% kindle, et homseks ma varianti ei leia, kuigi miski imega võib saada.
Sain teada, et pileti raha võib tagasi saada. Päris tõsiselt olen hakanud kahtlema selle reisi vajalikuses juba. Ikkagi teist korda plaan kuubale jõuda ja absoluutselt IGA lennuga on miski jama olnud. Hetkel seis selline: 2 lendu on viie päeva jooksul tühistatud (seega algas reis pühapäeval, laupäeva asemel), 1 rong on ära jäänud ja ühel päeval ei plaaninudki sõita ja siis oli metroo streik. Seega igapäev on 1:100 võimalus suht esinenud.
Tänane lennukile minek oli ka ikka päris koomiline. Polnud jällegi sellist asja näinud nagu täna juhtus. Täpsemalt täpselt siis kui minu kord oli check-in teha jooksis kohvritele peale pandava lennujaama kleepsude masin kokku ja ootasin seal miski 10min kui suunas mind kõrval check-inni. No nii kino ikka, igal sammul loobitakse lippaid kodaratesse.
Nüüd lõpuks surusin oma euroopa pistiku jõuga UK kolmnurka sisse ja sain jõujaama taha ja imekombel ka neti kuidagi. Möllan juba pikemat aega homseks piletite saamisega. Proovin parimat.
Tuesday, November 30, 2010
ikka veel London, seiklustel ei paista lõppu.
Hommikul jõudsin suht varakult Rongijaama, et selgust saada mis kell Dublini poole rongid lähevad. Esimene teenindaja ütles kohe, Dublin rong on tühistatud ilma tõttu. Läksin siis sööma, et ehk tuleb mõni idee. Käidud, mõtlesin et uurin infost, et kas veel mingit võimalust on. Saatsid uuesti piletijärjekorda, et peaksid ikka sõitma küll. No olen seal ja saan uue teenindaja, see küsib kohe, mis kell minna tahad? Millal minna saab? uurib seal ridasid ja ütleb et kella 12ne on täis, kuid 1910 või 2040 võid minna, ise vali, pilet sulle, raha mulle. No risk. Naljakas see teenindus ikka.
Pärast seda avastasin, et mul tohhuija aega üle nüüd. Panin sammud British Muuseumi suunas, mis asus nii kõrval, et läksin jala lausa. Tee peal sain vahva kogemuse osaliseks, kui kogemata sattusin tudengite protestimarsi osaliseks. No andsime siis üheskoos minu suunas minna, kuni nad seisma jäid ja pasundama hakkasid. Jätsin nad omapead.
Kaua ei läinud ja olin muuseumi ees. Päris suur on. Andsin hoolega jalgadele valu ja läbisin kõik korrused ja toad läbi. On ikka palju kive kuhjunud sinna küll, igast ajastust ja igast kultuurist. Lisaks veel mündid, kellad, potid/pannid jne.
Välja jõudes selgus, et aega kulus liiga vähe ja seadsin sammud British Natural Museumi juurde. See oli üsna kihvt: täismõõtmes sinivaal, mammut, dinosaurused, igasugused maagid ja kivimid, linnud, taimed, loomad, kosmos, vulkaanid ja muu sinnajuurde kuuluv. Kõik mis on seoses loodusega ühesõnaga. väärt elamus. Jalad on suht väsinud päevotsa tatsamisest.
Pärast seda avastasin, et mul tohhuija aega üle nüüd. Panin sammud British Muuseumi suunas, mis asus nii kõrval, et läksin jala lausa. Tee peal sain vahva kogemuse osaliseks, kui kogemata sattusin tudengite protestimarsi osaliseks. No andsime siis üheskoos minu suunas minna, kuni nad seisma jäid ja pasundama hakkasid. Jätsin nad omapead.
Kaua ei läinud ja olin muuseumi ees. Päris suur on. Andsin hoolega jalgadele valu ja läbisin kõik korrused ja toad läbi. On ikka palju kive kuhjunud sinna küll, igast ajastust ja igast kultuurist. Lisaks veel mündid, kellad, potid/pannid jne.
Välja jõudes selgus, et aega kulus liiga vähe ja seadsin sammud British Natural Museumi juurde. See oli üsna kihvt: täismõõtmes sinivaal, mammut, dinosaurused, igasugused maagid ja kivimid, linnud, taimed, loomad, kosmos, vulkaanid ja muu sinnajuurde kuuluv. Kõik mis on seoses loodusega ühesõnaga. väärt elamus. Jalad on suht väsinud päevotsa tatsamisest.
Monday, November 29, 2010
London - päev 2.
1. päev – London
Hommik nagu ikka, kohe vale rongi peale, õnneks tuli piletikontrolör ja ütles et järgmises peatuses pean rongi vahetama, siis kõik ok. Kuuldud/tehtud ja saingi õige rongi peale. Olin veidi kärme lihtsalt, minu rong läks 2 minutit hiljem ja oleks pidanud rohkem ekraanidele pilku pöörama lähemalt vaadates, sest prille mul sel hetkel peas ei olnud ja viga oli kohe kerge tekkima. Asjad muutusid kohe kui panin suurtükid silmade ette, enam transpordiga vigu ei tekkinud, kuigi põhisuunades oli täna metroo streik. Õnneks pea lõikas, uus kaart hankida ja sai bussidega linna peal vurama hakata, oligi soojem.
Esimene suund oli Sherlock Holmes majamuuseum aadressil 221b Baker Street. Kuna tema raamatud ühed lemmikud kindlasti, siis sinna minemata jätmist poleks endale andestada saanud. Vähe tiirutasin bussidega ja saades juba üsna lähedale, panin jalad alla ja andsin jalgadel valu. Kogemata sattusin isegi õigele tänavale ja edasi oli ainult majanumbrite vaatamise vaev. Käidud – nähtud. Ikka täpselt selline nagu olin raamatustes ette kujutanud ja filmides näinud. Vägev nostalgia.
Kõrval oli biitlite pood, sai sinna ka pilk sisse visatud ja homseks uus puhas särk ostetud. Mitu kärbest korraga. Peab meeldima.
Pärast seda sai suund võetud Madam Trousseri vahakujude muuseumi, avastades kohapeal, et hind on ca 500 eeku sissepääsu eest, mõtlesin et parem mõte on ehk kõrtsi minna ja selle eest endale midagi vedelat lubada. Mida täpselt, seda ei ütle. Hetkel istungi puhtehtsas inglise pubis, sain miskit võrratut kohalikku kalapaja rooga ja vedelat märjukest.
Algselt mõtlesin täna Dublini poole rongiga kihutama hakata, aga kuna täditütar elab linnas ja pole veel kokku saanud, siis lasen selle plaani üle ja lähen homme. Jääb mõni asi ilmselt vaatamata, kuid see-eest saab kohustuslikud külaskäigud tehtud.
Üldiseid mõtteid Londonist kui suurlinna elust. Esiteks aeg võtab täiesti uue definitsiooni suurlinnas elades. Näiteks 2-3h päevas ainult transpordi peale kulutada on pigem vähe. Seega tunnine sõit mingis suunas tundub pigem lähedal. Vähemast ei hakka rääkimagi. Kiirtoit on ikka kuningas, aga on ka loomulikult väga palju inglise pubisid, mis mulle alati interjööri ja menüüvaliku poolest meeldinud. Inimesi on palju, kuid see on loomulik. Öösid on loomulikult meeletult, lisaks hindudele ja muudele vähemusrassidele. Põnev fakt mida onupoeg mainis enne reisi: 2050 aastaks pidavat praeguse tempo juures öösid olema inglismaal rohkem kui valgeid inimesi. Paneb mõtlema. Ja 2 ööd astuski pubisse lause kirjutamise hetkel sisse. See kinnitab fakti kindlalt.
Hommik nagu ikka, kohe vale rongi peale, õnneks tuli piletikontrolör ja ütles et järgmises peatuses pean rongi vahetama, siis kõik ok. Kuuldud/tehtud ja saingi õige rongi peale. Olin veidi kärme lihtsalt, minu rong läks 2 minutit hiljem ja oleks pidanud rohkem ekraanidele pilku pöörama lähemalt vaadates, sest prille mul sel hetkel peas ei olnud ja viga oli kohe kerge tekkima. Asjad muutusid kohe kui panin suurtükid silmade ette, enam transpordiga vigu ei tekkinud, kuigi põhisuunades oli täna metroo streik. Õnneks pea lõikas, uus kaart hankida ja sai bussidega linna peal vurama hakata, oligi soojem.
Esimene suund oli Sherlock Holmes majamuuseum aadressil 221b Baker Street. Kuna tema raamatud ühed lemmikud kindlasti, siis sinna minemata jätmist poleks endale andestada saanud. Vähe tiirutasin bussidega ja saades juba üsna lähedale, panin jalad alla ja andsin jalgadel valu. Kogemata sattusin isegi õigele tänavale ja edasi oli ainult majanumbrite vaatamise vaev. Käidud – nähtud. Ikka täpselt selline nagu olin raamatustes ette kujutanud ja filmides näinud. Vägev nostalgia.
Kõrval oli biitlite pood, sai sinna ka pilk sisse visatud ja homseks uus puhas särk ostetud. Mitu kärbest korraga. Peab meeldima.
Pärast seda sai suund võetud Madam Trousseri vahakujude muuseumi, avastades kohapeal, et hind on ca 500 eeku sissepääsu eest, mõtlesin et parem mõte on ehk kõrtsi minna ja selle eest endale midagi vedelat lubada. Mida täpselt, seda ei ütle. Hetkel istungi puhtehtsas inglise pubis, sain miskit võrratut kohalikku kalapaja rooga ja vedelat märjukest.
Algselt mõtlesin täna Dublini poole rongiga kihutama hakata, aga kuna täditütar elab linnas ja pole veel kokku saanud, siis lasen selle plaani üle ja lähen homme. Jääb mõni asi ilmselt vaatamata, kuid see-eest saab kohustuslikud külaskäigud tehtud.
Üldiseid mõtteid Londonist kui suurlinna elust. Esiteks aeg võtab täiesti uue definitsiooni suurlinnas elades. Näiteks 2-3h päevas ainult transpordi peale kulutada on pigem vähe. Seega tunnine sõit mingis suunas tundub pigem lähedal. Vähemast ei hakka rääkimagi. Kiirtoit on ikka kuningas, aga on ka loomulikult väga palju inglise pubisid, mis mulle alati interjööri ja menüüvaliku poolest meeldinud. Inimesi on palju, kuid see on loomulik. Öösid on loomulikult meeletult, lisaks hindudele ja muudele vähemusrassidele. Põnev fakt mida onupoeg mainis enne reisi: 2050 aastaks pidavat praeguse tempo juures öösid olema inglismaal rohkem kui valgeid inimesi. Paneb mõtlema. Ja 2 ööd astuski pubisse lause kirjutamise hetkel sisse. See kinnitab fakti kindlalt.
London - päral!
Täna läksid asjad olulisemalt libedamalt, ilmselgelt aitas kaasa eeldamine, et pigem niikuinii minema ei saa. Läks vastupidi ja kõik sujus viperusteta, tuleb lihtsalt Estonian Air-ga võtta lend. täpsemalt: Päeva algus polnud just paljulubav, ilmselt haiguse tõttu oli reisituju 10 palli skaalas 1 lähedane, mida ei ole palju. Mindud loomulikult sai. Meenus, et sama asi oli ka eelmise pikema reisi eel kui mootorrattaga sai ringi tiirutatud. Lennukilt maha jõudes väga kiiret polnud, kuna informatsioon rongidest ja asjadest oli üsna udune, kogemata loomulikult tee peale jäi miski superodav piletikassa, milles sain metroo pileti 1,1£-ga 6£ asemel lisaks oma tava rongipiletile. Ei tea kuidas see juhtus, aga see töötas päev otsa ja mina olin rahul. Loomulikult istusin vale rongi peale, kuid õnneks ei olnud eksimus suur, lihtsalt läks sihtkohta väikese ringiga. Samas kiiret väga polnud, seega no risk.
Sain suht eeskujuliku giidi endale kaubeldud, kes lasi intensiivse 4h-se ekskursiooni linna põhikohtades. Saab ainult kiita. Homne eesmärk on Sherlock Holmesi muuseumi jõuda ja kõik muu on juba puhtalt boonus. Mõttes on kas Briti Rahvusmuuseum või miski muu, mille peale hommikul tulen. Võimalik, et käin kohalikus kinos ära, pärast Holmesi on kõik muu veel lahtine.
Vaatamisväärsustest sai käidud Big Beni ja parlamendi hoonet vaatamas
kõrval asuvast Milleeniumi rattast sai ka mõned sümboolsed pildid tehtud. Seejärel sai suund võetud selle kuulsa silla London või tower brigde´i poole, siin võin eksida nimega.
Vahepeal ka mõned kõned tehtud:
Siis mõned paremad arhitektuuri musternäidised üle vaadatud. St. Pauli katedraal jne. Loomulikult sai ka mäktonaldsis käidud, mitu korda.
Sain suht eeskujuliku giidi endale kaubeldud, kes lasi intensiivse 4h-se ekskursiooni linna põhikohtades. Saab ainult kiita. Homne eesmärk on Sherlock Holmesi muuseumi jõuda ja kõik muu on juba puhtalt boonus. Mõttes on kas Briti Rahvusmuuseum või miski muu, mille peale hommikul tulen. Võimalik, et käin kohalikus kinos ära, pärast Holmesi on kõik muu veel lahtine.
Vaatamisväärsustest sai käidud Big Beni ja parlamendi hoonet vaatamas
kõrval asuvast Milleeniumi rattast sai ka mõned sümboolsed pildid tehtud. Seejärel sai suund võetud selle kuulsa silla London või tower brigde´i poole, siin võin eksida nimega.
Vahepeal ka mõned kõned tehtud:
Siis mõned paremad arhitektuuri musternäidised üle vaadatud. St. Pauli katedraal jne. Loomulikult sai ka mäktonaldsis käidud, mitu korda.
Saturday, November 27, 2010
Show jätkub taas!
Tere lumisest Tallinnast!
Jõudsin barcelonast tagasi eile õhtul ilusasti (pildid laen hiljem). Täna käisin rõõmsalt poes ja ostsin puuduvad jupid Londoni minemiseks. Vist on kerge palavik, aga kui on, siis väga minimaalne. See jäi aga kõige väiksemaks mureks, kuna lend tühistati halva ilma tõttu. homne lend pidi täis olema, niiet eks uurin netist mis alternatiivid mul on, õnneks on reisikindlustus korralik ja ehk saab alternatiivse lennufirmaga.
kui muud ei saa, siis kino saab alati.
Jõudsin barcelonast tagasi eile õhtul ilusasti (pildid laen hiljem). Täna käisin rõõmsalt poes ja ostsin puuduvad jupid Londoni minemiseks. Vist on kerge palavik, aga kui on, siis väga minimaalne. See jäi aga kõige väiksemaks mureks, kuna lend tühistati halva ilma tõttu. homne lend pidi täis olema, niiet eks uurin netist mis alternatiivid mul on, õnneks on reisikindlustus korralik ja ehk saab alternatiivse lennufirmaga.
kui muud ei saa, siis kino saab alati.
Saturday, November 20, 2010
Uus rännak, uus liikumisviis, uus manner.
Teisipäeval alustan uut rännakut. Sihtmärk pole 100% selge, kindel on ainult suund ja see on järjest rohkem vasakule (palju) ja siis allapoole. Olulisemad piletid on osteud, viisavabaduse tingimustesse pinnapealselt langetud ja taustuuring tegemata jäetud kõige osas mis ei puuduta öömaja või transporti ühest sihtmärgist järgmisesse.
Teadmatus on õnnistus ja pettumise võimalus elimineeritud.
Teadmatus on õnnistus ja pettumise võimalus elimineeritud.
Friday, November 5, 2010
Rooma vol2
Hetkel Eestis tagasi, aga kirjutan tagantjärgi lõpplahenduse ära.
Viimane Rooma päev sai alguse Colosseumi poole jalutamisega, kuhu seekord ka mõningase ootamise järel sisse sai.
Ei saanud kurta, vaatepilti oli, meeleolu oli, kive oli:
Seejärel sai loomuliku jätkuna väikene snäkk teepeal võetud ja kuigi karsklus on elunormiks mul, siis Homer Simpsoni "Duff" õlut nähes võttis käed värisema ja tellimine oli automaatne. Ilusad hetked.
Seejärel sai sammud seatud Van Gogh Näitusele, mis oli parasjagu linnas. Sai rivvi võetud ja lühikese ootuse järel sees.
Oli vahvaid maale ja veidi ka Van Gogh tausta ka seletatud, millest enamus oli küll inglise keelde tõlkimata jäetud, kuid midagi siiski oli. Seejärel algasid pildigaleriid ja olemas olid nii van gogh tuntud eneseportreed, küpressid ja maainimesi kujutavad maalid. Eriti meeldis tema reprodutsioon Valentin De Baulogne maalist 4 ages of man:
originaal:
Van Gogh versioon:
Päeva teisel poolel sai sihiks võetud purskkaevud, 5D kino ja maailma unikaalseim McDonlds. Alustatud sai kinoga, mis oli päris vahva. 5D erineb siis 3D kinost sellega, et istmed on platvormil mis liiguvad pildiga kaasa ehk siis 4D ja 5D annab lisaks tuul ja veepiisad, mida lastakse vastavalt ilmale/situatsioonidele ekraanil.
http://www.timeelevator.it/ Huvitav kogemus.
Järgmisena sai sihiks võetud purskkaevud, esimesena sai külastatud Trevi purskkaevu, kus oli ääretult palju inimesi kogenenud. Pidavat maailma tuntuim purskkaev olema.
Mina seda ennem ei teadnud ja arvan siiani, et Las vegases asuv Bellagio 100m kõrguste pursetega purskkaev on kuulsam, vähemalt minujaoks. Kõik on suhteline.
Seejärel sai seatud sammud väidetavalt maailma kõige unikaalsema McDonaldsi poole, mis pidavat olema disain toolide ja välimusega olema + ääretult suur, kõikidele korrustele ma ei jõudnudki, kuid pidavat 800 kohta olema seal. Aadress: Piazza di Spagna 46/47 Pilt pole küll suurem asi, aga parema puudumisel läheb see:
Hiljem sai veel möödutud Tritone purskkaevust, millest tuli enamvähem pilt ka välja. Eestis selliseid väga ei leia.
Viimane Rooma päev sai alguse Colosseumi poole jalutamisega, kuhu seekord ka mõningase ootamise järel sisse sai.
Ei saanud kurta, vaatepilti oli, meeleolu oli, kive oli:
Seejärel sai loomuliku jätkuna väikene snäkk teepeal võetud ja kuigi karsklus on elunormiks mul, siis Homer Simpsoni "Duff" õlut nähes võttis käed värisema ja tellimine oli automaatne. Ilusad hetked.
Seejärel sai sammud seatud Van Gogh Näitusele, mis oli parasjagu linnas. Sai rivvi võetud ja lühikese ootuse järel sees.
Oli vahvaid maale ja veidi ka Van Gogh tausta ka seletatud, millest enamus oli küll inglise keelde tõlkimata jäetud, kuid midagi siiski oli. Seejärel algasid pildigaleriid ja olemas olid nii van gogh tuntud eneseportreed, küpressid ja maainimesi kujutavad maalid. Eriti meeldis tema reprodutsioon Valentin De Baulogne maalist 4 ages of man:
originaal:
Van Gogh versioon:
Päeva teisel poolel sai sihiks võetud purskkaevud, 5D kino ja maailma unikaalseim McDonlds. Alustatud sai kinoga, mis oli päris vahva. 5D erineb siis 3D kinost sellega, et istmed on platvormil mis liiguvad pildiga kaasa ehk siis 4D ja 5D annab lisaks tuul ja veepiisad, mida lastakse vastavalt ilmale/situatsioonidele ekraanil.
http://www.timeelevator.it/ Huvitav kogemus.
Järgmisena sai sihiks võetud purskkaevud, esimesena sai külastatud Trevi purskkaevu, kus oli ääretult palju inimesi kogenenud. Pidavat maailma tuntuim purskkaev olema.
Mina seda ennem ei teadnud ja arvan siiani, et Las vegases asuv Bellagio 100m kõrguste pursetega purskkaev on kuulsam, vähemalt minujaoks. Kõik on suhteline.
Seejärel sai seatud sammud väidetavalt maailma kõige unikaalsema McDonaldsi poole, mis pidavat olema disain toolide ja välimusega olema + ääretult suur, kõikidele korrustele ma ei jõudnudki, kuid pidavat 800 kohta olema seal. Aadress: Piazza di Spagna 46/47 Pilt pole küll suurem asi, aga parema puudumisel läheb see:
Hiljem sai veel möödutud Tritone purskkaevust, millest tuli enamvähem pilt ka välja. Eestis selliseid väga ei leia.
Monday, November 1, 2010
Rooma – varemetes linn
Päeva ringi tatsatud ja üht-teist on tehtud/nähtud. Ilm on järjest kehvemaks läinud, kuid siiski pigem soe kui külmapoolne, lihtsalt märg.
Sai kogemata paavsti kuuldud ja siis nähtud, kui parajasti Vatikani sai jõutud ja rahvas kohe rõkkama hakkas, alguses oli segadus suur, kuna ei osanud kuhugi poole vaadata. Õigepea see probleem lahenes ja kõlaritest kuuldule sai visuaalse osa ka juurde. Ei olegi enne nii suurt superstaari näinud, et rahvas rõkkab ja klaasistunud pilkudega usutakse iga sõna, mis nende poole kõlaritest kaugel asuva maja aknast saabub. Vanad inimesed põlvitavad lausvihmas külmadel kividel ja on õnnelikud selle üle!
Sai kohustuslikud muuseumid ja sinnajuurde kuuluv ka ära vaadatud – kõik on suur, üüratu ja raha lugemata tehtud – otseselt ei paista kuskil vaeste ja nõrkade kaitsmist ja aitamist, vähemalt mitte selle kullalao tagant, mis muuseumides nähtaval on. Ühe paavsti sõrmus oli ka väljanäitusel, kaldun arvama, et kui paavst seda kullakangi kandis, siis seda kätt ta jõudis vaevaliselt üles tõsta. Tõesti, sõrmeava oli väikseim osa selle kuldkangist sõrmuse juures. Igal ühel omad prioriteedid.
Sai Colosseumi juures ka käidud. Vahvalt muidugi 2 minutit pärast sulgemist kohale jõutud ja seetõttu ainult välist suurust imetletud saadud. Suur oli. Ehk mõnipäev uuesti, tahaks ikka sisse ka jõuda.
Söök/jook: pizza oli suht normal, õlu on täitsa vahva olnud ja isegi 1 vein ära lahendatud kohustuslikus korras, ilmselt oli hea, aga rohkem siiski ei võta. Vähemalt mitte ennem kui saab 2008. aastakäiku keeratava korgiga, mitte punniga. Tuleb eelistada kvaliteeti. Muu kohalik söök pole erilist vaimustust tekitanud, täiesti tavaline olnud – kreekas oli tase parem, vähemalt ühes konkreetses restoranis kus enamasti käidud sai. Õnneks siiski McDonaldsis saab klassikat nautida ja selle reisi ajal olen kaht uut burgerit maitsta saanud. Väärt reis.
Pärast õhtusööki tekkis tühi aeg ja mõtlesin vana harjumust taaselustada, et välisriikides kohalikus keeles pealeloetud filmi kinno vaatama minna. Filmi valides ei saanud midagi aru ja võtsin esimese algava filmi, milleks osutus „Meistervaras, mina“. Müüjalt standardküsimus: „Tead ikka, et see itaalia keeles?“ Vaatamist see ei seganud, kuigi kui ülejäänud saal naeris krampides, mina vaikisin ja mõtlesin, mis siin naljakat sai olla. Soovitan kõigile välismaa kino varianti, huvitav päris.
Homseks otsene plaan veel puudub. Tahaks minna San Marinosse, kuid kõigepealt tuleb lahendada transpordi probleem kuidagi. Jõuab veel uurida.
Sai kogemata paavsti kuuldud ja siis nähtud, kui parajasti Vatikani sai jõutud ja rahvas kohe rõkkama hakkas, alguses oli segadus suur, kuna ei osanud kuhugi poole vaadata. Õigepea see probleem lahenes ja kõlaritest kuuldule sai visuaalse osa ka juurde. Ei olegi enne nii suurt superstaari näinud, et rahvas rõkkab ja klaasistunud pilkudega usutakse iga sõna, mis nende poole kõlaritest kaugel asuva maja aknast saabub. Vanad inimesed põlvitavad lausvihmas külmadel kividel ja on õnnelikud selle üle!
Sai kohustuslikud muuseumid ja sinnajuurde kuuluv ka ära vaadatud – kõik on suur, üüratu ja raha lugemata tehtud – otseselt ei paista kuskil vaeste ja nõrkade kaitsmist ja aitamist, vähemalt mitte selle kullalao tagant, mis muuseumides nähtaval on. Ühe paavsti sõrmus oli ka väljanäitusel, kaldun arvama, et kui paavst seda kullakangi kandis, siis seda kätt ta jõudis vaevaliselt üles tõsta. Tõesti, sõrmeava oli väikseim osa selle kuldkangist sõrmuse juures. Igal ühel omad prioriteedid.
Sai Colosseumi juures ka käidud. Vahvalt muidugi 2 minutit pärast sulgemist kohale jõutud ja seetõttu ainult välist suurust imetletud saadud. Suur oli. Ehk mõnipäev uuesti, tahaks ikka sisse ka jõuda.
Söök/jook: pizza oli suht normal, õlu on täitsa vahva olnud ja isegi 1 vein ära lahendatud kohustuslikus korras, ilmselt oli hea, aga rohkem siiski ei võta. Vähemalt mitte ennem kui saab 2008. aastakäiku keeratava korgiga, mitte punniga. Tuleb eelistada kvaliteeti. Muu kohalik söök pole erilist vaimustust tekitanud, täiesti tavaline olnud – kreekas oli tase parem, vähemalt ühes konkreetses restoranis kus enamasti käidud sai. Õnneks siiski McDonaldsis saab klassikat nautida ja selle reisi ajal olen kaht uut burgerit maitsta saanud. Väärt reis.
Pärast õhtusööki tekkis tühi aeg ja mõtlesin vana harjumust taaselustada, et välisriikides kohalikus keeles pealeloetud filmi kinno vaatama minna. Filmi valides ei saanud midagi aru ja võtsin esimese algava filmi, milleks osutus „Meistervaras, mina“. Müüjalt standardküsimus: „Tead ikka, et see itaalia keeles?“ Vaatamist see ei seganud, kuigi kui ülejäänud saal naeris krampides, mina vaikisin ja mõtlesin, mis siin naljakat sai olla. Soovitan kõigile välismaa kino varianti, huvitav päris.
Homseks otsene plaan veel puudub. Tahaks minna San Marinosse, kuid kõigepealt tuleb lahendada transpordi probleem kuidagi. Jõuab veel uurida.
Seiklus alaku taas!
Hetkel on päevi oldud teel mitu. Käidud on Kreekas, Loutrakis ning jõutud Rooma, kus on ostetud särk ja mitu õlut. Lisaks tuleb mainida, et proovitud sai uus burks - McFarm. Päris tõsine teravmaitseline söök.
Loutrakis jäime sitaks cashi cashis. Nii äge sait, et isegi Svenza biidiks 4/4 Stiiliga vabalt sedam mini hetk. Aga põhiraha tuli ikkagi slottist - ja palju.
Rooma on äge, kõik on odav. ranka ostis juba elevandi - 4,75 euroga. Edaspidi rohkem kultuuri, rohkem pizza ja põhimõtteliselt no risk.
PS: Ott Kiivikas on parim Eesti pokkerimängija, kuna võitis Paavo Korkkat.
Loutrakis jäime sitaks cashi cashis. Nii äge sait, et isegi Svenza biidiks 4/4 Stiiliga vabalt sedam mini hetk. Aga põhiraha tuli ikkagi slottist - ja palju.
Rooma on äge, kõik on odav. ranka ostis juba elevandi - 4,75 euroga. Edaspidi rohkem kultuuri, rohkem pizza ja põhimõtteliselt no risk.
PS: Ott Kiivikas on parim Eesti pokkerimängija, kuna võitis Paavo Korkkat.
Tuesday, July 27, 2010
Wednesday, July 7, 2010
40. päev - Tagasi Eestis
Jõudsin eile tagasi. Kilomeetreid tuli lõpuks kokku 15 012. Hetkel vales arvutis, pilte lisada ei saa. õhtul kui netti saab, ehk siis, kuigi jalka tõttu kaheldav kas meenub.
Tunni jooksul stardin autoreisile Tsehhi.
Tunni jooksul stardin autoreisile Tsehhi.
Monday, July 5, 2010
39. päev - Jönköpingist kodupaadile
Lühike päev kulmineerus laeva peale jõudmisega, mis lõpetab mu reisi ümber Euroopa, selleks korraks. Enamuse päevast sõitsin koos teiste suvaliste mootorratturitega, kelle tee pealt üles korjasin, kuni nad ära väsisid ja maanteelt ära keerasid, siis otsisin jälle uue ja nii ta käis. Oli ka üks huvitav juhus. Nimelt keerasin suvalisse bensukasse ca 170km Stockholmist ja mida ma näen seal, samad Sveitsi motorratturid, kellega ma Taanis koos sõitsin ja peatudes ka paar sõna juttu olin ajanud. Maailm on ikka väikene. Paar mõtteavaldust, kiire juusutkas McDonaldsist ja veidi vahtimist ja rajale tagasi.
Hetkel vahin Stockholmis ja ootan laeva väljumist ja jaman internetiga. Millegipärast minu kõrval istuval eestlasel on levi ja ühendus, mul aga mitte. Nautlen õlle ära ja siis liigun uude kohta, taustajõud ei sobi arvutile selle koha peal.
330km täna, hetkel peaks olema 14 847km +- 3km, lõpp peatuseni (reisi alguspunktist) peaks Tallinnast ca 150km olema, niiet reisi pikkuseks peaks täpselt 15 000 kokku saama.
Hiljem lisan ka faktide loetelu, mis iseloomustab reisi arvudes.
Hetkel vahin Stockholmis ja ootan laeva väljumist ja jaman internetiga. Millegipärast minu kõrval istuval eestlasel on levi ja ühendus, mul aga mitte. Nautlen õlle ära ja siis liigun uude kohta, taustajõud ei sobi arvutile selle koha peal.
330km täna, hetkel peaks olema 14 847km +- 3km, lõpp peatuseni (reisi alguspunktist) peaks Tallinnast ca 150km olema, niiet reisi pikkuseks peaks täpselt 15 000 kokku saama.
Hiljem lisan ka faktide loetelu, mis iseloomustab reisi arvudes.
Sunday, July 4, 2010
38. päev - Taani sillad, Rootsi metsad
Sisuliselt pealkiri võtab 90% tänase päeva kokku. Alustasin päeva Flensburgist suhteliselt vara ja juba enne 10 olin rajal (stardin üldjuhul hiljem veidi, kuna hommikuti jahe tuul ja külmem ilm). Enamuse päevast sõitsin koos suvaliste teiste mototuristidega. Kohe alguses 1 Sveitsi ekipaažiga, seejärel Itaalia/Taani ratastega 10-15km, siis keerasin tankla, sealt välja tulles suht kohe tulid selja tagant 2 Rootsi chopperit, kellega sõitsin ülejäänud päeva ehk ca 450km koos. tegin koos nendega 3 tankimispeatust ja sai juttu hoolega aetud. Olid umbes minu vanused ja tulid Amsterdamist.
Pilte täna ei teinud, peale ühe: Nimelt korra tankima jõudes avastasin, et ees sirab täpselt 30 000 odomeetri peal. Pole paha, arvestades et eelmise aasta 25. aprill sai ratas esimest korda rajale viidud.
Hetkel Jönköpingus, Rootsis. 650km täna tehtud. Kogu retk hetkel 14 520km umbes.
Pilte täna ei teinud, peale ühe: Nimelt korra tankima jõudes avastasin, et ees sirab täpselt 30 000 odomeetri peal. Pole paha, arvestades et eelmise aasta 25. aprill sai ratas esimest korda rajale viidud.
Hetkel Jönköpingus, Rootsis. 650km täna tehtud. Kogu retk hetkel 14 520km umbes.
Saturday, July 3, 2010
37. päev - retk läbi NL riigi
Otsustasin retke käigus, et teen lõpu 3 päevaga, mitte 2 päevaga nagu korra mõte peast läbi käis. Pole mõtet lolliks sõita, et võita päev, mida hiljem vaevalt et mäletab. Samas kui on võimalik päev kauem viibida, mis reaalselt ka meelde jääb.
Päev algas normaalselt ja Belgiast alustades jõudsin Hollandi niimoodi, et ei märganud riigipiiri siltigi. Sõitsin kiirteel ja järsku tekib kahtlus, et enam ei pruugi Belgias olla kuna kiirteelt mahasõidu märk on muutunud. Mõtlen kiirelt, kuidas kontrollida ja juba näengi üht reklaami teeääres. All ka kodulehe aadress .nl lõpuga. Selge, olengi Hollandi jõudnud. SÕitsin vist vahepeal päris pikalt ka allpool merepinda, vähemalt tundus nii. Hästi kõrge vall oli vasakulpool kiirteed, mille peal tohutult palju tuulgeneraatoreid. Üks iga 100m järel ja sõitsin seal umbes 5-7km ja tõsiselt jahvatasid seda tuult ikka. Paar hetke hiljem tabas reaalsus, olin põhja jõudnud, sain 2 satsakat paduvihma ja olin suhteliselt märg ja seda täpselt 10km enne Opeli muuseumi, mis oli sihtmärgiks pandud. Kõige tipuks oli tee muuseumi juurde remondis ja järgmine mahasõit 13km pärast paduvihmas. Great Success!
Õnneks oli paar km hiljem bensiinijaam, kuhu ka keerasin ja mõni minut hiljem saabus sinna ka üks hollandi motomees, kellega kiirelt vestlusse astusin ja lõpuks ta mulle tee välja tegi ja kuni vihma lõpuni rääkisime, ca 40 minutit ehk. parem kui üksi taevast vahtida.
Vihm järgi, opeli muuseumi.
Oli vahva. Loodan, et ühel päeval ka Opeli tehas ametlikku muuseumi avab ja sinna saaks minna.
Järgmiseks sihtmärgiks läheb GPS-i Flensburg. Linn, mis asub Saksamaa ja Taani piiril suhteliselt, paar kilomeetrit Saksamaa poolel. Kohe kui Saksamaale jõudsin tabas hämmastus: Kiirtee on, aga autosid sellel pole. See ei ole mitte Saksamaa moodi. Kasutan ka juhust ja gaas põhja, kuid üle 240 eriti ei saa. Viimati tangitud 95 lihtsalt ei vedanud kiiremini. MIngihetk läheb bensutuli põlema ja tankides avastan kogemata, et Saksamaa-Argentiina mäng on juba 50 minutit käinud ja Saksamaa juhib 1:0. Koheselt tekkis mõte, et seda on vaja BierGarteni vaatama minna. Sõidan suvaliselt linnas ringi, sihiga pigem kesklinna poole ja järsku avastangi ühel ristmikul suure ekraaniga väikse õlleka kuhu ka kiirelt suuna võtan ja vaatama siirdun. Jõudsin kohale, käis ehk 61. minut või nii ja õige kiirelt löödi ka kohe 3 väravat, möll oli kõva, rahvas elas kaasa täielikult. Väärt elamus.
Jalgpall läbi, rajale tagasi. Seekord tankisin tanklas 102 Ultimat, salakavala plaaniga rattast viimast võtta. Polnud nii kõrge oktaanarvuga bensiini näinudki varem ja lootsin parimat. Väga pettuma ei pidanud - 252km/h tuli ära ehk siis 1ga rekord.
Lasin ca 30-40km täis gaasiga järjest kuni jahutus oli kuumenemise skaalal 8/10 ja hoo maha võtsin igaksjuhuks, ei tundu see asi 100% korras ikka veel. miski aeg siirdusin igaksjuhuks tee äärde Burger Kingi, kuna söönud ka polnud ammu ja kavatsusega rattal vähe jahtuda lasta. Kõht täis, ratas maha rahunenud ja tagasi rajale ja jõudsingi korrapäraselt Flensburgi.
Täna sõitsin ligikaudu 900km ja homne plaan on tiirutada vähekene Taanis ja siis Rootsi siirduda üle Taani väina viiva silla, minimaalseks eesmärgiks on seatud Ljungby Rootsis, kui sinna jõuan, siis peaksin ka Esmaspäevasele paadile vabalt jõudma, vähemalt arvutused näitasid.
Päev algas normaalselt ja Belgiast alustades jõudsin Hollandi niimoodi, et ei märganud riigipiiri siltigi. Sõitsin kiirteel ja järsku tekib kahtlus, et enam ei pruugi Belgias olla kuna kiirteelt mahasõidu märk on muutunud. Mõtlen kiirelt, kuidas kontrollida ja juba näengi üht reklaami teeääres. All ka kodulehe aadress .nl lõpuga. Selge, olengi Hollandi jõudnud. SÕitsin vist vahepeal päris pikalt ka allpool merepinda, vähemalt tundus nii. Hästi kõrge vall oli vasakulpool kiirteed, mille peal tohutult palju tuulgeneraatoreid. Üks iga 100m järel ja sõitsin seal umbes 5-7km ja tõsiselt jahvatasid seda tuult ikka. Paar hetke hiljem tabas reaalsus, olin põhja jõudnud, sain 2 satsakat paduvihma ja olin suhteliselt märg ja seda täpselt 10km enne Opeli muuseumi, mis oli sihtmärgiks pandud. Kõige tipuks oli tee muuseumi juurde remondis ja järgmine mahasõit 13km pärast paduvihmas. Great Success!
Õnneks oli paar km hiljem bensiinijaam, kuhu ka keerasin ja mõni minut hiljem saabus sinna ka üks hollandi motomees, kellega kiirelt vestlusse astusin ja lõpuks ta mulle tee välja tegi ja kuni vihma lõpuni rääkisime, ca 40 minutit ehk. parem kui üksi taevast vahtida.
Vihm järgi, opeli muuseumi.
Oli vahva. Loodan, et ühel päeval ka Opeli tehas ametlikku muuseumi avab ja sinna saaks minna.
Järgmiseks sihtmärgiks läheb GPS-i Flensburg. Linn, mis asub Saksamaa ja Taani piiril suhteliselt, paar kilomeetrit Saksamaa poolel. Kohe kui Saksamaale jõudsin tabas hämmastus: Kiirtee on, aga autosid sellel pole. See ei ole mitte Saksamaa moodi. Kasutan ka juhust ja gaas põhja, kuid üle 240 eriti ei saa. Viimati tangitud 95 lihtsalt ei vedanud kiiremini. MIngihetk läheb bensutuli põlema ja tankides avastan kogemata, et Saksamaa-Argentiina mäng on juba 50 minutit käinud ja Saksamaa juhib 1:0. Koheselt tekkis mõte, et seda on vaja BierGarteni vaatama minna. Sõidan suvaliselt linnas ringi, sihiga pigem kesklinna poole ja järsku avastangi ühel ristmikul suure ekraaniga väikse õlleka kuhu ka kiirelt suuna võtan ja vaatama siirdun. Jõudsin kohale, käis ehk 61. minut või nii ja õige kiirelt löödi ka kohe 3 väravat, möll oli kõva, rahvas elas kaasa täielikult. Väärt elamus.
Jalgpall läbi, rajale tagasi. Seekord tankisin tanklas 102 Ultimat, salakavala plaaniga rattast viimast võtta. Polnud nii kõrge oktaanarvuga bensiini näinudki varem ja lootsin parimat. Väga pettuma ei pidanud - 252km/h tuli ära ehk siis 1ga rekord.
Lasin ca 30-40km täis gaasiga järjest kuni jahutus oli kuumenemise skaalal 8/10 ja hoo maha võtsin igaksjuhuks, ei tundu see asi 100% korras ikka veel. miski aeg siirdusin igaksjuhuks tee äärde Burger Kingi, kuna söönud ka polnud ammu ja kavatsusega rattal vähe jahtuda lasta. Kõht täis, ratas maha rahunenud ja tagasi rajale ja jõudsingi korrapäraselt Flensburgi.
Täna sõitsin ligikaudu 900km ja homne plaan on tiirutada vähekene Taanis ja siis Rootsi siirduda üle Taani väina viiva silla, minimaalseks eesmärgiks on seatud Ljungby Rootsis, kui sinna jõuan, siis peaksin ka Esmaspäevasele paadile vabalt jõudma, vähemalt arvutused näitasid.
Friday, July 2, 2010
36. päev - vaikselt töristades Belgia
Päeva esimeseks sihtmärgiks sai Omaha Beach ehk 2. maailmasõja Prantsusmaa vabastamiseks alguse saanud randumisrannast. Enamik natside kaitseehitistest on tänaseks päevaks elimineeritud välja arvatud mõne üksiku koha, millest ühes ma ka käisin. Suht 1:1-le filmidest ja sõjamängudest meelde jäänud piltidele nägid punkrid välja.
Omaha rand ise oli nagu 1 suur suvitusrand, ainuke erinevus, et kõikjal ameerika ühendriikide lipud väljas ja kõik avalikud kohad kannavad randumist meenutavaid nimesid.
Käisin ka vastavas muuseumis ja päris huvitav väljapanek oli. Sai kõike ka suht lähedalt nähtud ja üle vaadatud. Palavale päevale hea vaheldus. Kerge jäätee peale ja minekut, nägemist Prantsusmaa, tere tulemast Belgia. Teekond Belgia oli suht erinev eelmistest päevadest, kuna seekord oli enamik päevast väikestel maanteedel ja vältimatul juhul ka kiirteel jupiti.
Esimesed märgid tagasijõudmisest on olemas. Mõni hetk pärast öömaja võtmist hakkas sadama ja üldse ilm on veidi jahedam. Praegu peaksin olema linnas nimega nieuwoor.... midagi, ei mäleta, ööbimise nimi oli ka midagi sarnast uispieln..... Tundusid vähemalt ehtsad kohalikud nimed ja nende järgi ka valitud sai, Brugge oleks kuidagi liiga lihtne valik olnud. Igatahes kogemata sattus vahva linn, pikk paadisadam ja väga uhke liivarand paistab otse baarist kus hetkel seda juttu kirjutan.
Olen käinud kus ma olen, kuid midagi teha ei ole, isegi kui oleks täielik kolgas olnud oleks see linn ja riik mulle meeldinud, sest siin saab saksa keeles rääkida. Kuigi koolis ja vahetult peale kooli oli sellest keelest mul parajalt siiber ja pigem vältisin selles suhtlemist, siis mida aeg edasi, seda enam otsin võimalusi seda rääkida (pidevalt otsin suhtlust saksa motomeestega). Praktikat veidi rohkem ja oleksin sõiduvees.
Tellisin baaris kohalikke merekarpe/rannakarpe, ei tea kumba. Toodi korralik poti täis ikka. Lihtsalt ei jõua ära süüa, sai friikate söömisega veidi liiga tehtud, oleks pidanud need üldse alles jätma ja ainult mere värgile keskenduma. Päris head asjad ikka, vahet pole mis stiilis tehtud, seda sööki lihtne rikkuda pole.
Hommseks on ainult üks 100% kindel eesmärk: Opeli muuseum Tijeni-s, Hollandis. Kuna ametlikku Opeli muuseumi ei eksisteeri minu andmetel, siis on see lähedaseim variant oma silmaga Opeli ajalooga tutvumiseks. Tõsiselt loodan, et sain hollandi keelest piisavalt hästi aru (sarnaneb saksakeelele hääldus), siis homme peaks 13-17 muuseum avatud olema. Umbes selleks ajaks plaanin ka sinna jõuda.
Pole veel suutnud otsustada, kas tulla üle Taani ja Rootsi koju või üle Poola. Reaalsem on Skandinaavia variant, aga eks tuleb ka ilmateadet vähe uurida. Pusa viskasin ära pärast plahvatust, seega on ainult üks soojem asi peale särkide alles ja sellel ka varukad puuduvad. Skandinaavia variandi vastu räägib, et paat stardib eesti poole kell 1730 ja see tähendab, et ma peaksin homme meeletult pika päeva tegema (pakun 900-1200km – pole veel kontrollinud), et pühapäeval kindlapeale õigeaeglselt paadi peale jõuaksin.
Omaha rand ise oli nagu 1 suur suvitusrand, ainuke erinevus, et kõikjal ameerika ühendriikide lipud väljas ja kõik avalikud kohad kannavad randumist meenutavaid nimesid.
Käisin ka vastavas muuseumis ja päris huvitav väljapanek oli. Sai kõike ka suht lähedalt nähtud ja üle vaadatud. Palavale päevale hea vaheldus. Kerge jäätee peale ja minekut, nägemist Prantsusmaa, tere tulemast Belgia. Teekond Belgia oli suht erinev eelmistest päevadest, kuna seekord oli enamik päevast väikestel maanteedel ja vältimatul juhul ka kiirteel jupiti.
Esimesed märgid tagasijõudmisest on olemas. Mõni hetk pärast öömaja võtmist hakkas sadama ja üldse ilm on veidi jahedam. Praegu peaksin olema linnas nimega nieuwoor.... midagi, ei mäleta, ööbimise nimi oli ka midagi sarnast uispieln..... Tundusid vähemalt ehtsad kohalikud nimed ja nende järgi ka valitud sai, Brugge oleks kuidagi liiga lihtne valik olnud. Igatahes kogemata sattus vahva linn, pikk paadisadam ja väga uhke liivarand paistab otse baarist kus hetkel seda juttu kirjutan.
Olen käinud kus ma olen, kuid midagi teha ei ole, isegi kui oleks täielik kolgas olnud oleks see linn ja riik mulle meeldinud, sest siin saab saksa keeles rääkida. Kuigi koolis ja vahetult peale kooli oli sellest keelest mul parajalt siiber ja pigem vältisin selles suhtlemist, siis mida aeg edasi, seda enam otsin võimalusi seda rääkida (pidevalt otsin suhtlust saksa motomeestega). Praktikat veidi rohkem ja oleksin sõiduvees.
Tellisin baaris kohalikke merekarpe/rannakarpe, ei tea kumba. Toodi korralik poti täis ikka. Lihtsalt ei jõua ära süüa, sai friikate söömisega veidi liiga tehtud, oleks pidanud need üldse alles jätma ja ainult mere värgile keskenduma. Päris head asjad ikka, vahet pole mis stiilis tehtud, seda sööki lihtne rikkuda pole.
Hommseks on ainult üks 100% kindel eesmärk: Opeli muuseum Tijeni-s, Hollandis. Kuna ametlikku Opeli muuseumi ei eksisteeri minu andmetel, siis on see lähedaseim variant oma silmaga Opeli ajalooga tutvumiseks. Tõsiselt loodan, et sain hollandi keelest piisavalt hästi aru (sarnaneb saksakeelele hääldus), siis homme peaks 13-17 muuseum avatud olema. Umbes selleks ajaks plaanin ka sinna jõuda.
Pole veel suutnud otsustada, kas tulla üle Taani ja Rootsi koju või üle Poola. Reaalsem on Skandinaavia variant, aga eks tuleb ka ilmateadet vähe uurida. Pusa viskasin ära pärast plahvatust, seega on ainult üks soojem asi peale särkide alles ja sellel ka varukad puuduvad. Skandinaavia variandi vastu räägib, et paat stardib eesti poole kell 1730 ja see tähendab, et ma peaksin homme meeletult pika päeva tegema (pakun 900-1200km – pole veel kontrollinud), et pühapäeval kindlapeale õigeaeglselt paadi peale jõuaksin.
Thursday, July 1, 2010
35. päev - Jama, võit, ilu.
Kiireim tee koju: 2684km; 31h 36 minutit
Päev algas nagu eile lõppes. Start oli ok, lappisin mis lappida andis ja startisin. Öösel oli vihma sadanud ja teed tolmust puhtad. 250km Nantesi teenindusse.
Esimese peatuse tegin ca 100km järel, et tankida ja osta korralik kotikinnitus vahend, need tehtud soovin teele asuda, kuid ei saa.
Signa saan maha ilma probleemideta, kuid ratas ei käivitu. Möllan kõikvõimalikud variandid läbi 15 minuti jooksul ja siis on aeg isale helistada, endal on mõistus otsas ja seda ilma tulemuseta. Isa rahustab hea nõuga sekundiga mu maha ja järgneva 45 minuti jooksul sain oma elu parima mootorratta tehnika tunni. Tõesti mu teadmised puutuvad kokku tänavalapse teadmistega tehnikast: kuhu käib võti, kui miski tuli põleb - tuleb minna teenindusse või isa kätte anda. Seni olen sedasi väga edukalt hakkama saanud, kuna alati olen pigem ettevaatlik ja enneaegne asjade parandamise/kontrollimisega olnud. Seekord nii ei läinud. Asjast. Isa küsis kõik faktid üle, seletan talle nii hästi kui oskan. Helistab tagasi ja teatab, et kõige reaalsemalt signa elektrikork(Fuse inglise keeles, nii oli kaanel kirjas) läbi ja seda lihtne kontrollida, nagu elektripirn, kui õhuge riba katki, siis selles probleem. Uurin tükk aega, no ei ole miskit riba kuskil - selgub tõde, uurin releesid. Vähemalt sain teada millised need on ja kus need asuvad, kõva 5 minutit õppetundi.
Järgmisena leian kiirelt õige asja ja probleem selgunud, ongi vastav jublakas vigane.
Uurin isalt kust kohast ma uue saaksin, saan teada et bensukas ikka on. Suurima õnnena olin suurde bensukasse pööranud, mitte miskisse tilukesse nagu Prantsusmaal suht tihti on. Ikkagi kiirtee ääres. võtan vigase jubina kaasa ja lähen poodi, näen üht tüüpi leti taga sekeldamas ja neidusid vältides näitan objekti tüübile ja see viib mu kohe õige riiuli juurde kus ka vastav karbike olemas, ostan ja lähen ehitama. Viskabki kogu tabloo põlema, aga käima ei lähe. Lülitan välja ja proovin uuesti, enam ei miskit. võtan jublaka välja ja joppas, see ka kohe lühise saanud katkisest taga suunakast. Egas midagi lähen ja ostan veel ühe karbi, seekord sain ratta tööle ja enam kinni ei kavatsenud panna ennem kui teeninduses, sadagu või taevast kärnkonni.
Kohe kui bensukast välja keerasin läks mootorituli põlema, mitte punaseks vaid kollaseks, eeldasin et uus lühis on tekkinud ja nii kui ma seisma jään nii ma sinna ka jään, 150km sõita. sõidan väga ettevaatlikult ja norm kiirusest pigem alla. Ükski suunakas enam ei põlenud. Rekadest mööda sõitmiseks tuli appi võtta vasak käsi ja nii ma seal vehkisin 150km küll vasakule ja paremale möödudes kätt. Rekasid oli rohkem kui kunagi varem tee peal, vähemalt nii tundus. Selektiivne mälu ilmselgelt.
Kohale ma jõudsin igatahes ja vedamine mis sugune. Kõik on laulupeol, neil on lõuna. Õnneks leidsin kellaaja Gps pealt ja vaatan ainult 1 minut kestab see veel, võtsin kola seljast ja istun ukse kõrvale vett rüüpama ja õigepea märgatakse ja lastakse sisse. Mootorrattas teeninduspunkti ise enam ei sõitnud, jublakas oligi õhtal ja tuli lükata, kohalik boss aitas väga abivalmilt. Päike hakkas ka minu õuele paistma.
Seal sain parima välismaise teeninduse mille ma seni olen saanud. Kohe võeti mind ette, lasti pealt vaadata ja seletada mida tahan, et kontrollitakse ja mis võiks ideaalne olla hiljem. Kõik mis meenus, kõik ka parandati. Lisaks võeti raha ainult osalise töö eest, radika jahutusvedeliku ja lisatöö eest tundus et midagi ei arvestatud, nii nad väitsid ja nii ka tundus. Kui tuli lasta mootoril vähe töötada, et asju kontrollida siis mitte ei vahitud, vaid kasutati aega rehvide rõhu mõõtmiseks jne. väga väärt koht kus oma teenindus välismaal ära teha. Nantesi Triumphi teenindus siis. Soovitan kõrgelt.
Kõik õnnestunud lähen paar kilomeetrit eemal olevasse McDonaldsisse võitu tähistama. Väärt idee oli. Oli ka internet ja tänu sellele leidsin ka õhtused sihtmärgid, mis eelmise öömaja interneti puuduse tõttu puudusid aadressidena.
Hetkel asun Saint mont Micheli saare lähedases öömajal, aknast ilusti paistab ja sai ka juba seal turnimas käidud.
väga eht nägi seestpoolt välja, väärt külastamist kindlasti.
Homme on plaanis 2. maailmasõja D-Day randumise paigad üle vaadata. ühes pidi punkreidki veel säilinud olema, enamus olevat likvideeritud. Homme paista, 150km sinna. Täna olin järjekordselt läbihigistanud ennast ja pärast saarel turnimist lihtsalt ei viitsinud enam sõita, võib õhtust külma tuult ka saada ja nohu või hullema saada. Pole seda jama vaja
Hinnanguliselt 450km täna.
Päev algas nagu eile lõppes. Start oli ok, lappisin mis lappida andis ja startisin. Öösel oli vihma sadanud ja teed tolmust puhtad. 250km Nantesi teenindusse.
Esimese peatuse tegin ca 100km järel, et tankida ja osta korralik kotikinnitus vahend, need tehtud soovin teele asuda, kuid ei saa.
Signa saan maha ilma probleemideta, kuid ratas ei käivitu. Möllan kõikvõimalikud variandid läbi 15 minuti jooksul ja siis on aeg isale helistada, endal on mõistus otsas ja seda ilma tulemuseta. Isa rahustab hea nõuga sekundiga mu maha ja järgneva 45 minuti jooksul sain oma elu parima mootorratta tehnika tunni. Tõesti mu teadmised puutuvad kokku tänavalapse teadmistega tehnikast: kuhu käib võti, kui miski tuli põleb - tuleb minna teenindusse või isa kätte anda. Seni olen sedasi väga edukalt hakkama saanud, kuna alati olen pigem ettevaatlik ja enneaegne asjade parandamise/kontrollimisega olnud. Seekord nii ei läinud. Asjast. Isa küsis kõik faktid üle, seletan talle nii hästi kui oskan. Helistab tagasi ja teatab, et kõige reaalsemalt signa elektrikork(Fuse inglise keeles, nii oli kaanel kirjas) läbi ja seda lihtne kontrollida, nagu elektripirn, kui õhuge riba katki, siis selles probleem. Uurin tükk aega, no ei ole miskit riba kuskil - selgub tõde, uurin releesid. Vähemalt sain teada millised need on ja kus need asuvad, kõva 5 minutit õppetundi.
Järgmisena leian kiirelt õige asja ja probleem selgunud, ongi vastav jublakas vigane.
Uurin isalt kust kohast ma uue saaksin, saan teada et bensukas ikka on. Suurima õnnena olin suurde bensukasse pööranud, mitte miskisse tilukesse nagu Prantsusmaal suht tihti on. Ikkagi kiirtee ääres. võtan vigase jubina kaasa ja lähen poodi, näen üht tüüpi leti taga sekeldamas ja neidusid vältides näitan objekti tüübile ja see viib mu kohe õige riiuli juurde kus ka vastav karbike olemas, ostan ja lähen ehitama. Viskabki kogu tabloo põlema, aga käima ei lähe. Lülitan välja ja proovin uuesti, enam ei miskit. võtan jublaka välja ja joppas, see ka kohe lühise saanud katkisest taga suunakast. Egas midagi lähen ja ostan veel ühe karbi, seekord sain ratta tööle ja enam kinni ei kavatsenud panna ennem kui teeninduses, sadagu või taevast kärnkonni.
Kohe kui bensukast välja keerasin läks mootorituli põlema, mitte punaseks vaid kollaseks, eeldasin et uus lühis on tekkinud ja nii kui ma seisma jään nii ma sinna ka jään, 150km sõita. sõidan väga ettevaatlikult ja norm kiirusest pigem alla. Ükski suunakas enam ei põlenud. Rekadest mööda sõitmiseks tuli appi võtta vasak käsi ja nii ma seal vehkisin 150km küll vasakule ja paremale möödudes kätt. Rekasid oli rohkem kui kunagi varem tee peal, vähemalt nii tundus. Selektiivne mälu ilmselgelt.
Kohale ma jõudsin igatahes ja vedamine mis sugune. Kõik on laulupeol, neil on lõuna. Õnneks leidsin kellaaja Gps pealt ja vaatan ainult 1 minut kestab see veel, võtsin kola seljast ja istun ukse kõrvale vett rüüpama ja õigepea märgatakse ja lastakse sisse. Mootorrattas teeninduspunkti ise enam ei sõitnud, jublakas oligi õhtal ja tuli lükata, kohalik boss aitas väga abivalmilt. Päike hakkas ka minu õuele paistma.
Seal sain parima välismaise teeninduse mille ma seni olen saanud. Kohe võeti mind ette, lasti pealt vaadata ja seletada mida tahan, et kontrollitakse ja mis võiks ideaalne olla hiljem. Kõik mis meenus, kõik ka parandati. Lisaks võeti raha ainult osalise töö eest, radika jahutusvedeliku ja lisatöö eest tundus et midagi ei arvestatud, nii nad väitsid ja nii ka tundus. Kui tuli lasta mootoril vähe töötada, et asju kontrollida siis mitte ei vahitud, vaid kasutati aega rehvide rõhu mõõtmiseks jne. väga väärt koht kus oma teenindus välismaal ära teha. Nantesi Triumphi teenindus siis. Soovitan kõrgelt.
Kõik õnnestunud lähen paar kilomeetrit eemal olevasse McDonaldsisse võitu tähistama. Väärt idee oli. Oli ka internet ja tänu sellele leidsin ka õhtused sihtmärgid, mis eelmise öömaja interneti puuduse tõttu puudusid aadressidena.
Hetkel asun Saint mont Micheli saare lähedases öömajal, aknast ilusti paistab ja sai ka juba seal turnimas käidud.
väga eht nägi seestpoolt välja, väärt külastamist kindlasti.
Homme on plaanis 2. maailmasõja D-Day randumise paigad üle vaadata. ühes pidi punkreidki veel säilinud olema, enamus olevat likvideeritud. Homme paista, 150km sinna. Täna olin järjekordselt läbihigistanud ennast ja pärast saarel turnimist lihtsalt ei viitsinud enam sõita, võib õhtust külma tuult ka saada ja nohu või hullema saada. Pole seda jama vaja
Hinnanguliselt 450km täna.
34. Päev – Aeg reis lõpetada, kõik viitab sellele.
Kiireim teekond koju (üle Poola): 2793km; 32h 39min
Nr1. Jahutusvedeliku tuli hakkas kahtlaselt väikese peatuse peale esimest korda elus põlema ja kui teine kord ka nii juhtunud oli, helistasin isale, sain hüva nõu, ostsin bensukast vedeliku ja täitsin vastavat paaki, täiesti otsas tundus olevat.
Nr2. See tehtud, mõtlen sõitma asuda, võtmed kadunud. Otsin juba tükk aega ja igast variandid käivad peast läbi. Lõpuks avastan, et istme luku küljes rahulikult ripuvad. Panen äsja hangitud kanistri koos ketiõliga ilusti pokkeriprode pusa alla, tagaistmekoti peale, võrkrihma alla.
Järgmine peatus kusagil Bordeaux-s Triumphi teeninduses. Vend saatis sms peale aadressi ja sõit algas. Paarkümend kilti enne sihtmärki tõmban saksa motomehele sappa ja sõidame koos kuni järgmise bensukani kuhu keeran tema järel ka sisse, kuigi erilist vajadust tankida ei olnud. Ajan paar sõna juttu ja tüüp on ikka imestunud, et nii palju riike ja nii kaua ikka reisinud. Edasi jätkan siiski üksinda, meie teed ei kattu.
Nr3. Esinduses. Saan uue rehvi: Pirelli Corsa III vist, aga minu jahutusprobleemiga aega tegelda neil ei ole, pluss inglise keel oli ka väga algaja tasemel seal ja ma ei suutnudki selgeks teha talle, et on vaja ainult üks kork maha keerata ja kontrollida kas radikas on tase normal või ei. Ise ma radika korki maha keerata ei saa, selleks on vaja spets riistapuud.
Jätkan. Sõidan rahulikult ummikus umbpalavaga ja vaikselt kulgen, aegajalt nähes Leedu rekasid. Järsku käib jubq hõredamas liikluses parema kõrva ääres selline pauk, nagu oleks õhupall otse kõrva all katki tehtud. Esimene reaktsioon kohe gaas maha ja käsi kiivri külge, äkki miski vidin minema lennanud või kivi visiiri hoidja katki löönud. Käega tundub kõik OK, järgmisena kohe tsekin, ega tuuleklaas ei murdunud ja miski kruvi sealt kuhugi vastu ei lennanud. Tundub ka kõik kombes, vaikselt kulgen ja lendan ca 10km pärast esimesse bensukasse, et asi üle vaadata.
Nr4. Jään seisma ja oh imestust, pusa jookseb peaaegu vastu maad, suur auk keskel, võrkrihmas samuti auk,
jahutusvedeliku kanister ja ketiõli purk kadunud, lisaks 1 tagumine suunatuli katki ja kadunud, õnneks juhtmed tundusid korras olevat. Kõige alumine helkur ka kadunud/murdunud ja lisaks veel koti 1 kinnitusklamber katki.
Ei kujuta ette, mis täpselt juhtus, kuid reaalsus on see, et ilmselt ketiõli purk plahvatas, kuid miski pidi selleks järgi andma või oli selleks kuumus? Tagantjärele mõeldes oleks pidanud enne miskit asja katsudes pildi tegema, oleks saanud pärast loogiliselt mõeldes õigele järeldusele tulla.
Nr5. Võtsin suht kohe pärast bensukas asjade kokku lappimist sihiks esimese linna, et asju korrastada ja öömaja saada, ilmselgelt juhtus selleks kehv variant, algus oli ilus, kuid tulemuseks kiirtee ääres asuv motell, kus pole internetti. Oleks võinud vabalt 100km edasi täna sõita, kuna homme tuleb seda ju niikuinii teha motopoodi sõites. Tol hetkel kahjuks nii pädevalt ei mõelnud ja asjade üle ei arutanud. Läbi higistatud riietega prioriteedid kipuvad muutuma.
Nr6. Igatahes motellis avastan, et Shampooni pudeli kork on katki murdunud ja terve tagaistme koti sisu ujus selles, enamus juhtmeid kaasaarvatud. Päris korda ei saanud, kuid nii heaks kui võimalik vast sai.
PS: väikseid jamasid, nagu järjekordses teemaksus kopikate napp puudujääk automaat piiripunktis, gps aadressis viga, kadunud kõige õhemad kindad (motellis siiski leidsin shampooni seest) jne ei viitsi pikemalt välja tooma hakatagi.
Tagasihoidlikud 450km
Hiljem lisan tänase päeva katsumused, kui internetti veel saan. hetkel McDonaldsis võidueinet tegemas. Täna jätkusid jamad ja just tulen lootusrikkalt Nantes-i Triumphi esindusest ehk on nüüdseks kõik vead eemaldatud mõneks ajaks. Pean tänama oma tehnika teadmistega isa, sest vahepeal olin ikka suht kehvas tujus, aga isa läbi telefoni juhendamine süstis palju enesekindlust ja parandas ajutiseltki jamad ja sain teenindusse välja sõidetud.
Nr1. Jahutusvedeliku tuli hakkas kahtlaselt väikese peatuse peale esimest korda elus põlema ja kui teine kord ka nii juhtunud oli, helistasin isale, sain hüva nõu, ostsin bensukast vedeliku ja täitsin vastavat paaki, täiesti otsas tundus olevat.
Nr2. See tehtud, mõtlen sõitma asuda, võtmed kadunud. Otsin juba tükk aega ja igast variandid käivad peast läbi. Lõpuks avastan, et istme luku küljes rahulikult ripuvad. Panen äsja hangitud kanistri koos ketiõliga ilusti pokkeriprode pusa alla, tagaistmekoti peale, võrkrihma alla.
Järgmine peatus kusagil Bordeaux-s Triumphi teeninduses. Vend saatis sms peale aadressi ja sõit algas. Paarkümend kilti enne sihtmärki tõmban saksa motomehele sappa ja sõidame koos kuni järgmise bensukani kuhu keeran tema järel ka sisse, kuigi erilist vajadust tankida ei olnud. Ajan paar sõna juttu ja tüüp on ikka imestunud, et nii palju riike ja nii kaua ikka reisinud. Edasi jätkan siiski üksinda, meie teed ei kattu.
Nr3. Esinduses. Saan uue rehvi: Pirelli Corsa III vist, aga minu jahutusprobleemiga aega tegelda neil ei ole, pluss inglise keel oli ka väga algaja tasemel seal ja ma ei suutnudki selgeks teha talle, et on vaja ainult üks kork maha keerata ja kontrollida kas radikas on tase normal või ei. Ise ma radika korki maha keerata ei saa, selleks on vaja spets riistapuud.
Jätkan. Sõidan rahulikult ummikus umbpalavaga ja vaikselt kulgen, aegajalt nähes Leedu rekasid. Järsku käib jubq hõredamas liikluses parema kõrva ääres selline pauk, nagu oleks õhupall otse kõrva all katki tehtud. Esimene reaktsioon kohe gaas maha ja käsi kiivri külge, äkki miski vidin minema lennanud või kivi visiiri hoidja katki löönud. Käega tundub kõik OK, järgmisena kohe tsekin, ega tuuleklaas ei murdunud ja miski kruvi sealt kuhugi vastu ei lennanud. Tundub ka kõik kombes, vaikselt kulgen ja lendan ca 10km pärast esimesse bensukasse, et asi üle vaadata.
Nr4. Jään seisma ja oh imestust, pusa jookseb peaaegu vastu maad, suur auk keskel, võrkrihmas samuti auk,
jahutusvedeliku kanister ja ketiõli purk kadunud, lisaks 1 tagumine suunatuli katki ja kadunud, õnneks juhtmed tundusid korras olevat. Kõige alumine helkur ka kadunud/murdunud ja lisaks veel koti 1 kinnitusklamber katki.
Ei kujuta ette, mis täpselt juhtus, kuid reaalsus on see, et ilmselt ketiõli purk plahvatas, kuid miski pidi selleks järgi andma või oli selleks kuumus? Tagantjärele mõeldes oleks pidanud enne miskit asja katsudes pildi tegema, oleks saanud pärast loogiliselt mõeldes õigele järeldusele tulla.
Nr5. Võtsin suht kohe pärast bensukas asjade kokku lappimist sihiks esimese linna, et asju korrastada ja öömaja saada, ilmselgelt juhtus selleks kehv variant, algus oli ilus, kuid tulemuseks kiirtee ääres asuv motell, kus pole internetti. Oleks võinud vabalt 100km edasi täna sõita, kuna homme tuleb seda ju niikuinii teha motopoodi sõites. Tol hetkel kahjuks nii pädevalt ei mõelnud ja asjade üle ei arutanud. Läbi higistatud riietega prioriteedid kipuvad muutuma.
Nr6. Igatahes motellis avastan, et Shampooni pudeli kork on katki murdunud ja terve tagaistme koti sisu ujus selles, enamus juhtmeid kaasaarvatud. Päris korda ei saanud, kuid nii heaks kui võimalik vast sai.
PS: väikseid jamasid, nagu järjekordses teemaksus kopikate napp puudujääk automaat piiripunktis, gps aadressis viga, kadunud kõige õhemad kindad (motellis siiski leidsin shampooni seest) jne ei viitsi pikemalt välja tooma hakatagi.
Tagasihoidlikud 450km
Hiljem lisan tänase päeva katsumused, kui internetti veel saan. hetkel McDonaldsis võidueinet tegemas. Täna jätkusid jamad ja just tulen lootusrikkalt Nantes-i Triumphi esindusest ehk on nüüdseks kõik vead eemaldatud mõneks ajaks. Pean tänama oma tehnika teadmistega isa, sest vahepeal olin ikka suht kehvas tujus, aga isa läbi telefoni juhendamine süstis palju enesekindlust ja parandas ajutiseltki jamad ja sain teenindusse välja sõidetud.
Tuesday, June 29, 2010
33. päev - Retk läbi hispaania
Alustasin nagu viimased päevad ikka päeva, uniselt. Juba 100km järel tegin bensukas peatuse, pähe tõmmatav higistamise vastane sukk hakkas kiivri all vastu pead soonima kuidagi ja jube ebameeldiv oli sõita, lisaks unisusele. Lendasin bensuka. Paak täis, Red Bull sisse, suka alla niiske taskurätt ja kohe enesetunne super ja sõit saab lustlikult jätkuda. Suund Santanderi peale.
Paar bensukat lasin veel kuni ühes bensukas hakkasin ketti õlitama ja vaatan, ohoo. Esiteks rehv hakkab ära väsima. Alles üleeile sõitma hakates vaatasin ja imestasin kui värske rehv veel on, et lasen isegi koduni äkki välja sellega. Enam seda ei usu.
Teiseks avastasin, et plastmass junn, mis numbrimärki kinni hoiab on kadunud. Hea, et vahetult enne reisi isal numbrimärgi igaksjuhuks kinni lasin kruvida. Ei kujuta ette neid sekeldusi, mis sellest oleks võinud tekkida kui politsei oleks huvi tundma hakanud mu vastu.
Jätkasin suunaga Santanderi poole ja isegi kiirtee oli nii kurviline kui kiirtee olla saab. Väga vahva oli sõita, kahjuks väikeseid teid ma piisavalt edukalt leida ei suutnud täna lõpp-peatuse poole. Aeg-ajalt leidsin mõned, aga jätkasin enamasti siiski kiirteel. Lõpus kui püreneed hakkasid, siis pärast Santander-Bilboa vahelise kiirtee järel, mis on vist ainuke kiirtee mida ma soovitaksin kõigile ilma kiirusele mõtlemata. Vapustav kiirtee, nii kurviline kui tavaline mägitee – lihtsalt laiem ja väga palju suuri sildu. Kohati sai päris mereääreski sõita ja kalurilinnu vaadeldud. Pärast seda keerasin alternatiivsele väiketeele: BI-633 peale, mis oli väga vahva loomulikult, eriti lõpp kus sai täpselt merekaldale ehitatud mägiteel sõita. Öömaja võtsin linna nimega Deba. Tundub normal, liivarand ja ilus park oli, sellest piisas.
Täna ca 820km. Nauditav päev.
Paar bensukat lasin veel kuni ühes bensukas hakkasin ketti õlitama ja vaatan, ohoo. Esiteks rehv hakkab ära väsima. Alles üleeile sõitma hakates vaatasin ja imestasin kui värske rehv veel on, et lasen isegi koduni äkki välja sellega. Enam seda ei usu.
Teiseks avastasin, et plastmass junn, mis numbrimärki kinni hoiab on kadunud. Hea, et vahetult enne reisi isal numbrimärgi igaksjuhuks kinni lasin kruvida. Ei kujuta ette neid sekeldusi, mis sellest oleks võinud tekkida kui politsei oleks huvi tundma hakanud mu vastu.
Jätkasin suunaga Santanderi poole ja isegi kiirtee oli nii kurviline kui kiirtee olla saab. Väga vahva oli sõita, kahjuks väikeseid teid ma piisavalt edukalt leida ei suutnud täna lõpp-peatuse poole. Aeg-ajalt leidsin mõned, aga jätkasin enamasti siiski kiirteel. Lõpus kui püreneed hakkasid, siis pärast Santander-Bilboa vahelise kiirtee järel, mis on vist ainuke kiirtee mida ma soovitaksin kõigile ilma kiirusele mõtlemata. Vapustav kiirtee, nii kurviline kui tavaline mägitee – lihtsalt laiem ja väga palju suuri sildu. Kohati sai päris mereääreski sõita ja kalurilinnu vaadeldud. Pärast seda keerasin alternatiivsele väiketeele: BI-633 peale, mis oli väga vahva loomulikult, eriti lõpp kus sai täpselt merekaldale ehitatud mägiteel sõita. Öömaja võtsin linna nimega Deba. Tundub normal, liivarand ja ilus park oli, sellest piisas.
Täna ca 820km. Nauditav päev.
Monday, June 28, 2010
32. Päev - Gibraltari, Portugali päikese all
Alustasin ligi 2h hiljem kui plaanisin kuna öösel ei sain alles 3st magama, ennem lihtsalt ei tulnud und. Ilmselgelt oli selle põhjuseks Laupäevane kella viieni ülevalolek, mistõttu ka järgmine päev kell 12 magama minekust ei tulnud suurt midagi välja. Ei hakanud ennast vägisi ka jalule sundima. Panin äratuse 2h hilisemaks ja olin välja puhanud ja sõit võis alata. Teatavasti on unisena sõit veelgi ohtlikum kui purjuspeaga sõit. Ei ole mõtet jamada.
Esimene siht Gibraltar. Eht koht, tõesti oli kahju, et ma sinna laupäeval ei läinud nagu korra planeerisin ja tervet päeva selle jaoks vabaks ei võtnud. Koht kuhu kindlasti tagasi minna mõne järgmise tripi käigus.
Tundus väga eht vanalinn ja üldse kuidagi omamoodi vahva. Ma pole kunagi nii palju rollereid korraga vist näinud kui seal. Kindlasti rohkem kui autosid, küsimus on ainult mitu korda rohkem. Pakun et 4:1 suht rollerite kasuks, vähemalt. Sai ka kurikuulsad ahvid looduses ära nähtud.
Päev jätkus ja järgmine siht Portugali maailma suurim päikeseelektri jaam. Jõudsin kohale, ilmselgelt pea vasakule-paremale käimas põldude vahel, et märgata kus need asuvad. Teadsin ainult et Emerelaja linna lähedal, mis oli ka gps aadressiks pandud. Sissesõidul ei märganud ja jõuan linna, näen jalkabaar. Pean kinni lendan sisse tellin jäätee ja otsin gps välja ja seletamine hakkab. Mitte sõnagi inglise keelt ei osata, kuid omastkäest tean vajalike sõnu nagu „solar“ ja „energie“ ja mõistetakse, keegi otsib mooobilist vastava pildi välja ja küsitakse „sie?“ Vastus jaatav. Näidati näpuga koht ette ja vaatasin viimased 10 minutit Hollandi-Slovakkia mängust, nähes ka viimase sekundi Penalti.
Hakkan sõitma ja imestus kui suur, suht minu tee kõrval asus, kuid kerge nurga all, seega sõites pigem ei saagi seda näha. Ikka suur ja lõputu tundus küll see väljak.
Ja tõesti paremat asukohta oleks raske soovida asupaigaks: kiiver pärasni lahti, kõik lukud ja taskud pärasni avatud ja tõesti õhku ei jätkunud, rääkimata veel sellest et sain oma „motopäevitust“ värskendatud ja kõik riideid seljast võttes olid enamus läbimärjad. Kui Hispaanias näitas sooja veel 30 kraadi, siis see oli Portugali kõrval jahe koht. Pakun 35 kraadi või rohkem, kahjuks üheski bensukas temperatuuri näitajta polnud. Netist uurides, väidetakse et 33 kraadi oli. Võimalik, igatahes tuul oli liiga palav, mis muutis asja eriti lämbeks. Siiski lõpmatu kord parem kui vihm.
Teepeal sattusin Elvas-sse. Oli huvitav ehmatus kui linnasilti nägin, et nüüd olengi siise Elvas jah. Kahjuks pilti ei saanud linna sümbolist teha, sest kui tahtsin teha olid järsku 2km peatumiseks kõrvale kõrge jalakäijate tee ehitatud ja taga oli maastur. seega 0 varianti peatumiseks. Leidsin siiski netist hea pildi:
Järgmine sihtmärk Castelo Branco ehk ööbimine. Sõidan väga maalilise künkalise looduse keskel ja tõesti nauditav oli. Üldse sõitsin enamuse teid pärast Gibraltarit väiksematel teedel täna. Jõudsin linna, gps näitab 20 öömaja varianti. Hakkan läbikäima, ei ühtegi, mis näeks öömaja moodi välja!! Lõpuks näen miskeid silte, esimene ei vii kuhugi, järsku ristmikul enam silte pole ja proovi sa aru saada mis suunas sa siis keerama paeks, proovin paari varianti ja tulemuseni ei jõua. Mõtlen, 1 veel ja kui tulemus negatiivne sõidan siit minema. Aitab jamast. Ja muidugi viimasega vedas ja 30 minutilist otsimist saatis lõpuks edu. Nägin isegi teist poolaega Brasiilia mängus.
Päev kokku umbes 750km. Lihtne ja mõnus.
Lisan pildid mõne aja pärast
Esimene siht Gibraltar. Eht koht, tõesti oli kahju, et ma sinna laupäeval ei läinud nagu korra planeerisin ja tervet päeva selle jaoks vabaks ei võtnud. Koht kuhu kindlasti tagasi minna mõne järgmise tripi käigus.
Tundus väga eht vanalinn ja üldse kuidagi omamoodi vahva. Ma pole kunagi nii palju rollereid korraga vist näinud kui seal. Kindlasti rohkem kui autosid, küsimus on ainult mitu korda rohkem. Pakun et 4:1 suht rollerite kasuks, vähemalt. Sai ka kurikuulsad ahvid looduses ära nähtud.
Päev jätkus ja järgmine siht Portugali maailma suurim päikeseelektri jaam. Jõudsin kohale, ilmselgelt pea vasakule-paremale käimas põldude vahel, et märgata kus need asuvad. Teadsin ainult et Emerelaja linna lähedal, mis oli ka gps aadressiks pandud. Sissesõidul ei märganud ja jõuan linna, näen jalkabaar. Pean kinni lendan sisse tellin jäätee ja otsin gps välja ja seletamine hakkab. Mitte sõnagi inglise keelt ei osata, kuid omastkäest tean vajalike sõnu nagu „solar“ ja „energie“ ja mõistetakse, keegi otsib mooobilist vastava pildi välja ja küsitakse „sie?“ Vastus jaatav. Näidati näpuga koht ette ja vaatasin viimased 10 minutit Hollandi-Slovakkia mängust, nähes ka viimase sekundi Penalti.
Hakkan sõitma ja imestus kui suur, suht minu tee kõrval asus, kuid kerge nurga all, seega sõites pigem ei saagi seda näha. Ikka suur ja lõputu tundus küll see väljak.
Ja tõesti paremat asukohta oleks raske soovida asupaigaks: kiiver pärasni lahti, kõik lukud ja taskud pärasni avatud ja tõesti õhku ei jätkunud, rääkimata veel sellest et sain oma „motopäevitust“ värskendatud ja kõik riideid seljast võttes olid enamus läbimärjad. Kui Hispaanias näitas sooja veel 30 kraadi, siis see oli Portugali kõrval jahe koht. Pakun 35 kraadi või rohkem, kahjuks üheski bensukas temperatuuri näitajta polnud. Netist uurides, väidetakse et 33 kraadi oli. Võimalik, igatahes tuul oli liiga palav, mis muutis asja eriti lämbeks. Siiski lõpmatu kord parem kui vihm.
Teepeal sattusin Elvas-sse. Oli huvitav ehmatus kui linnasilti nägin, et nüüd olengi siise Elvas jah. Kahjuks pilti ei saanud linna sümbolist teha, sest kui tahtsin teha olid järsku 2km peatumiseks kõrvale kõrge jalakäijate tee ehitatud ja taga oli maastur. seega 0 varianti peatumiseks. Leidsin siiski netist hea pildi:
Järgmine sihtmärk Castelo Branco ehk ööbimine. Sõidan väga maalilise künkalise looduse keskel ja tõesti nauditav oli. Üldse sõitsin enamuse teid pärast Gibraltarit väiksematel teedel täna. Jõudsin linna, gps näitab 20 öömaja varianti. Hakkan läbikäima, ei ühtegi, mis näeks öömaja moodi välja!! Lõpuks näen miskeid silte, esimene ei vii kuhugi, järsku ristmikul enam silte pole ja proovi sa aru saada mis suunas sa siis keerama paeks, proovin paari varianti ja tulemuseni ei jõua. Mõtlen, 1 veel ja kui tulemus negatiivne sõidan siit minema. Aitab jamast. Ja muidugi viimasega vedas ja 30 minutilist otsimist saatis lõpuks edu. Nägin isegi teist poolaega Brasiilia mängus.
Päev kokku umbes 750km. Lihtne ja mõnus.
Lisan pildid mõne aja pärast
Sunday, June 27, 2010
31. päev - kuu täis. Plaanid selged
Kuu sai täis reisil oldud ja otsustasin, et homsest hakkan tagasi sõitma. On juba liiga kaua paikne oldud. Ei sobi see paiksus ikka väga mulle.
5100km on tagasisõidu tee google mapi pakutud pikkuseks. Eks näis, mis reaalsuses välja tuleb, neid plaane võib ju teha, kinnipidamine on aga hoopis teine. Igatahes planeeritav marsruut peaks jääma mööda mandrieuroopa põhjaranna joone järgi.
Tahaks ära käia Portugalis maailma suurimas päikese-energia jaamas(60ha) ja teiseks 2. maailmasõja randumisrannas. vaataks need asjad üle. Rohkem pole mõelnud, planeerinud hetkel.
10 päeva pärast algab juba reis klassivendadega Tsehhi, selleks ajaks oleks vaja tagasi jõuda.
Mõned pildid Fuengirolast:
5100km on tagasisõidu tee google mapi pakutud pikkuseks. Eks näis, mis reaalsuses välja tuleb, neid plaane võib ju teha, kinnipidamine on aga hoopis teine. Igatahes planeeritav marsruut peaks jääma mööda mandrieuroopa põhjaranna joone järgi.
Tahaks ära käia Portugalis maailma suurimas päikese-energia jaamas(60ha) ja teiseks 2. maailmasõja randumisrannas. vaataks need asjad üle. Rohkem pole mõelnud, planeerinud hetkel.
10 päeva pärast algab juba reis klassivendadega Tsehhi, selleks ajaks oleks vaja tagasi jõuda.
Mõned pildid Fuengirolast:
Subscribe to:
Posts (Atom)