33. päev - Retk läbi hispaania

Alustasin nagu viimased päevad ikka päeva, uniselt. Juba 100km järel tegin bensukas peatuse, pähe tõmmatav higistamise vastane sukk hakkas kiivri all vastu pead soonima kuidagi ja jube ebameeldiv oli sõita, lisaks unisusele. Lendasin bensuka. Paak täis, Red Bull sisse, suka alla niiske taskurätt ja kohe enesetunne super ja sõit saab lustlikult jätkuda. Suund Santanderi peale.

Paar bensukat lasin veel kuni ühes bensukas hakkasin ketti õlitama ja vaatan, ohoo. Esiteks rehv hakkab ära väsima. Alles üleeile sõitma hakates vaatasin ja imestasin kui värske rehv veel on, et lasen isegi koduni äkki välja sellega. Enam seda ei usu.


Teiseks avastasin, et plastmass junn, mis numbrimärki kinni hoiab on kadunud. Hea, et vahetult enne reisi isal numbrimärgi igaksjuhuks kinni lasin kruvida. Ei kujuta ette neid sekeldusi, mis sellest oleks võinud tekkida kui politsei oleks huvi tundma hakanud mu vastu.


Jätkasin suunaga Santanderi poole ja isegi kiirtee oli nii kurviline kui kiirtee olla saab. Väga vahva oli sõita, kahjuks väikeseid teid ma piisavalt edukalt leida ei suutnud täna lõpp-peatuse poole. Aeg-ajalt leidsin mõned, aga jätkasin enamasti siiski kiirteel. Lõpus kui püreneed hakkasid, siis pärast Santander-Bilboa vahelise kiirtee järel, mis on vist ainuke kiirtee mida ma soovitaksin kõigile ilma kiirusele mõtlemata. Vapustav kiirtee, nii kurviline kui tavaline mägitee – lihtsalt laiem ja väga palju suuri sildu. Kohati sai päris mereääreski sõita ja kalurilinnu vaadeldud. Pärast seda keerasin alternatiivsele väiketeele: BI-633 peale, mis oli väga vahva loomulikult, eriti lõpp kus sai täpselt merekaldale ehitatud mägiteel sõita. Öömaja võtsin linna nimega Deba. Tundub normal, liivarand ja ilus park oli, sellest piisas.

Täna ca 820km. Nauditav päev.

32. Päev - Gibraltari, Portugali päikese all

Alustasin ligi 2h hiljem kui plaanisin kuna öösel ei sain alles 3st magama, ennem lihtsalt ei tulnud und. Ilmselgelt oli selle põhjuseks Laupäevane kella viieni ülevalolek, mistõttu ka järgmine päev kell 12 magama minekust ei tulnud suurt midagi välja. Ei hakanud ennast vägisi ka jalule sundima. Panin äratuse 2h hilisemaks ja olin välja puhanud ja sõit võis alata. Teatavasti on unisena sõit veelgi ohtlikum kui purjuspeaga sõit. Ei ole mõtet jamada.

Esimene siht Gibraltar. Eht koht, tõesti oli kahju, et ma sinna laupäeval ei läinud nagu korra planeerisin ja tervet päeva selle jaoks vabaks ei võtnud. Koht kuhu kindlasti tagasi minna mõne järgmise tripi käigus.

Tundus väga eht vanalinn ja üldse kuidagi omamoodi vahva. Ma pole kunagi nii palju rollereid korraga vist näinud kui seal. Kindlasti rohkem kui autosid, küsimus on ainult mitu korda rohkem. Pakun et 4:1 suht rollerite kasuks, vähemalt. Sai ka kurikuulsad ahvid looduses ära nähtud.


Päev jätkus ja järgmine siht Portugali maailma suurim päikeseelektri jaam. Jõudsin kohale, ilmselgelt pea vasakule-paremale käimas põldude vahel, et märgata kus need asuvad. Teadsin ainult et Emerelaja linna lähedal, mis oli ka gps aadressiks pandud. Sissesõidul ei märganud ja jõuan linna, näen jalkabaar. Pean kinni lendan sisse tellin jäätee ja otsin gps välja ja seletamine hakkab. Mitte sõnagi inglise keelt ei osata, kuid omastkäest tean vajalike sõnu nagu „solar“ ja „energie“ ja mõistetakse, keegi otsib mooobilist vastava pildi välja ja küsitakse „sie?“ Vastus jaatav. Näidati näpuga koht ette ja vaatasin viimased 10 minutit Hollandi-Slovakkia mängust, nähes ka viimase sekundi Penalti.


Hakkan sõitma ja imestus kui suur, suht minu tee kõrval asus, kuid kerge nurga all, seega sõites pigem ei saagi seda näha. Ikka suur ja lõputu tundus küll see väljak.

Ja tõesti paremat asukohta oleks raske soovida asupaigaks: kiiver pärasni lahti, kõik lukud ja taskud pärasni avatud ja tõesti õhku ei jätkunud, rääkimata veel sellest et sain oma „motopäevitust“ värskendatud ja kõik riideid seljast võttes olid enamus läbimärjad. Kui Hispaanias näitas sooja veel 30 kraadi, siis see oli Portugali kõrval jahe koht. Pakun 35 kraadi või rohkem, kahjuks üheski bensukas temperatuuri näitajta polnud. Netist uurides, väidetakse et 33 kraadi oli. Võimalik, igatahes tuul oli liiga palav, mis muutis asja eriti lämbeks. Siiski lõpmatu kord parem kui vihm.

Teepeal sattusin Elvas-sse. Oli huvitav ehmatus kui linnasilti nägin, et nüüd olengi siise Elvas jah. Kahjuks pilti ei saanud linna sümbolist teha, sest kui tahtsin teha olid järsku 2km peatumiseks kõrvale kõrge jalakäijate tee ehitatud ja taga oli maastur. seega 0 varianti peatumiseks. Leidsin siiski netist hea pildi:


Järgmine sihtmärk Castelo Branco ehk ööbimine. Sõidan väga maalilise künkalise looduse keskel ja tõesti nauditav oli. Üldse sõitsin enamuse teid pärast Gibraltarit väiksematel teedel täna. Jõudsin linna, gps näitab 20 öömaja varianti. Hakkan läbikäima, ei ühtegi, mis näeks öömaja moodi välja!! Lõpuks näen miskeid silte, esimene ei vii kuhugi, järsku ristmikul enam silte pole ja proovi sa aru saada mis suunas sa siis keerama paeks, proovin paari varianti ja tulemuseni ei jõua. Mõtlen, 1 veel ja kui tulemus negatiivne sõidan siit minema. Aitab jamast. Ja muidugi viimasega vedas ja 30 minutilist otsimist saatis lõpuks edu. Nägin isegi teist poolaega Brasiilia mängus.

Päev kokku umbes 750km. Lihtne ja mõnus.

Lisan pildid mõne aja pärast

31. päev - kuu täis. Plaanid selged

Kuu sai täis reisil oldud ja otsustasin, et homsest hakkan tagasi sõitma. On juba liiga kaua paikne oldud. Ei sobi see paiksus ikka väga mulle.

5100km on tagasisõidu tee google mapi pakutud pikkuseks. Eks näis, mis reaalsuses välja tuleb, neid plaane võib ju teha, kinnipidamine on aga hoopis teine. Igatahes planeeritav marsruut peaks jääma mööda mandrieuroopa põhjaranna joone järgi.

Tahaks ära käia Portugalis maailma suurimas päikese-energia jaamas(60ha) ja teiseks 2. maailmasõja randumisrannas. vaataks need asjad üle. Rohkem pole mõelnud, planeerinud hetkel.

10 päeva pärast algab juba reis klassivendadega Tsehhi, selleks ajaks oleks vaja tagasi jõuda.

Mõned pildid Fuengirolast:

29. ja 30. päev - Endiselt paikne

Pealkiri vastab tõele. pole juba 3 päeva ühtegi kilomeetrit sõitnud. Tänaseks on küll kerge mõte Gibraltaril ära käia, mis asub 110km kaugusel. Oleks Portugali poole kergem minna, ei peaks kogu vidinatega kohe peatust tegema + sõiduisu kasvab iga paikse päevaga ikka meeletult.

Elamine on makstud kuni esmaspäeva hommikuni, kuid hetkel on vist mõte pigem tagasi tulla, kuna meenus üks toimetus, mida oleks oluliselt mugavam Eestis korda ajada kui siin läbi interneti. Lisaks see paikne elu ikka ei ole 100% minule, eriti kui nii ilus motoilm on. Eile nägin siis 4. siinoleku päeval mere ka lõpuks ära. Täitsa suur ja õiglane tundus. Hinnanguliselt 400m ööbimisest peaks meri olema, aga ette jääb 3 tänavat maju igasuguste ahvatlustega ja kuna päevitamine pole mu lemmiktegevus, siis nii ta saigi edasilükatud. pilte pole teinud, kuna fotokas on kuhugi kindla koha peale ära pandud ja igakord kui välja olen läinud pole seda märganud ja seega unustanud. hetkel kirjutades sai fotokas ka välja otsitud ja järgmine kord on ehk mida lisada.

Mõtlesin, et panen googlis tehtud mapi ka siia, kuid see google map on ikka suht ajuvaba, teen tee valmis, aga näitab teekonda lingis ikkagi ainult musta mereni. Kustutan kõik vanad mapid ära, ikka sama teema. loobusin ja tegin screenshoti.

27. ja 28. päev - paikne

2 päeva 0km.

Eile sai oldud jaanipäevatujus ja Inglismaa mängu inglise pubisse vaatama mindud. sai veits hiljaks jäädud, aga kohe kui pubisse sai sisse astutud lõi inglismaa ka värava ja tohutud juubeldused algasid. Kohe oli selge, siia tuleb jääda kuigi ruumiga hõisata polnud. lahendus sai leitud.

Ei läinud kaua kui olime ühe inglise pundiga vennastunud ja ükshetk olid ka inglise värvides plastmasskaabud pähe tekkinud. Loomulikult inglismaa võitis ja tähistamine algas. Muidu kõik normal, aga jaanitulele ma ilmselt ei jõudnuki. vähemalt ei meenu, et oleksin käinud.

Pakuti välja, et jääksin teiste eestlastega siia elama suveks, kaunis ahvatlev mõte. homseks tuleb ära otsustada.

26. päev - Fuengirolas päral

Hakkasin hommikul mõtlema, et miks teha 500km päev täna ja homme 200km kui võiks kohe 700km teha ja puhata täielikult. Saigi nii tehtud GPS andmed sisse ja 719km näitas. Tundus lihtne. Valisin eranditult väiksemad kiirteed ja sõit algas lustlikult. Esimesed 100km oli mägiteed ja siis suht üksluine liuskmaa, mistõttu oli isegi hea, et kiirtee oli, väiksel teel oleks seda suht nüri poolpäeva sõita olnud.
Kiirtee oli üllatavalt tühi ja piisavalt lai, mistõttu oli mõnus stabiilses tempos seda lasta, tankimine - söök ja jook. Edasi.

Üks väga ohtlik potentsiaalne olukord oli ka, õnneks mitte minul. Nimelt kiirteel, vaatan tagant tuleb kiirem ja ei hakka autost mööduma, lasen tal ennem mööduda. Ja niikui ta möödus tõmban tuulde ja järsku ilmnus keset teed meie rajale miski koera/hüääni sarnane olevus ja auto pani täiega sisse sellele, ma sain ilusti pidurdatud nagu ka ülejäänud autod. tükke ja juppe oli terve tee täis. Teine auto ei andnud pidurdades absoluutselt märku, et miski oht võiks teel valitseda. Või ma ei märganud seda. Igatahes pani mõtlema kui mina oleksin selle auto asemel ise mööda minema hakanud.

Lõpuks jõudsin ka kohale. eesti keelt olen juba palju rääkinud, kuna sain toa eestlaste kõrvale.

25. Päev - Hispaania

Jõudsin kohale ja hetkel asun Teureli linnas, Valencia ja Zaragosa vahepeal.

Tee peal tuli meelde eilse päeva kohta veel see, et mitte ainult mind ei aidatud eile, vaid aitasin ka ise korra kohalikku. Nimelt pärast teemaksu ei läinud ühel auto käima ja aitasin käima lükata.

Tänasest. VIHMA EI SAANUD! Olen tõotatud maale pärale jõudnud! Hommikul tiirutasin vähe Andorras ringi, suht sujuvalt piiri poole vaikselt sihtides ja ka tankisin. Paaki läks tervelt 7,8L ehk eile bensuka jõudes pidin suht aurude peal sõitma juba, sest pärast olin ca 70km sõitnud ja ikkagi läks nii palju paaki. Vedas ikka täiega. Algne plaan oli 300km sõita umbes ja siis ööbimine võtta. Teed oli mõnusalt kurvilised ja autodest pigem tühjad, mistõttu igav ei hakanud kordagi ja isu sõita püsis.


Suhteliselt alguses kohe kui miski reka taga vahtisin, nägin, et tagant tuleb hea hooga motikas. Ootan ta järgi ja ei pea pettuma. Kohalik. Lendan tuulde ja nautlus algab. Tema sõidustiil sobis mulle täielikult: sirgetel lasi hooga, aga mitte põhjani. Kurvides aga võttis viimast. Tundus kurvidele ja kallutamisele spetsialiseerunud tüüp ja tema järgi sõita oli päris hea. Kallutamist ja trajektoori sai ikka kõvasti harjutatud ja kuna ma grammigi talle alla ei jäänud, siis tuleb tõdeda, et reisiga on areng toimunud. Sõidumõnu on ikka hoopis teine kui kalle on kurvis juba päris terav ja näed asfalti lihtsalt alla vaadates, mitte enam kõrvale alla.

Korra oli ka poolohtlik olukord, olin üksi sõitma jäänud ja tulen kurvist mõnusa hooga ja politsei tuleb vastu, kohe kerge pidur ja gaas maha loomulikult. Pilk peegli, kas reageeriti või mitte. EI. Siin tundub kõigil savi. Kohe tuli miski seeria põntse, mis panid lenksud korralikult ühele ja teisele poole vetruma ja järgnes ka kurv vastassuunas. Pigem lauge õnneks. Sain ilusti ratta kontrolli alla, veidi üle telgjoone läks, aga mitte midagi ohtlikku. Olen selle reisi ajal küll üle okste, kivide ja muu sodi tahtmatult sõitnud, kuid see oli seni kindlalt kõige ohtlikum olukord.

Igatahes jõudsin mägedest alla ja üles sõites sihtpunkti, mille olin suht tundejärgi netis surfates valinud maastiku järgi, aga oh imet. Täielik väikelinn ja suurt midagi seal teha ei oleks. Lisaks ei jäänud Hotelli silt silma ja lasin siis pigem edasi, kell oli ka alles vähe. Võtsin mingiaeg GPS lahti ja vaatasin kus lähim suurem linn. Leitud, seatud sihtpunktiks ja 110km ainult sõita. Jõudsin kohale, nägin kohe, et selles linnas ma ööbin. Küsimus ainult, millises öömajas. Lendasin Info-punkti ja lasin internetiga hotellid välja otsida. tegid ringid linnakaartile ja asusin teele.

Tähelepanuväärne on, et ei nii Info punktis, esimeses hotellis (kus siiski polnud internetti) ega ka teises hotellis ei räägitud mitte sõnagi inglise keelt, teisi ma ei hakanud isegi proovima. Käed, jalad ja pastakas appi ja tulemus olemas sama kiirelt kui suheldes. Reisimine keelte taha küll ei jää.

Täna on Hispaania mäng MM-l ja kavatsen seda kuskil koos kohalikega vaadata. Hetkel pole veel ühtki sellist pubi kohanud kus võiks selline asi realiseeruda. Aega on õhtuni veel.

24. päev - Läbi tuule, vihma, külma ja häda Andorrani

Täna oli suht seiklusrikas päev, aga tagantjärgi siiski päris põnev ja kindlasti huvitavam kui tavaline laabuv päev. Ärgates tegin akna lahti, ilus ilm kõikjal. Veerand tundi hiljem sööma minnes algas paduvihm, mis kestis ca 15-20 minutit ja lükkasin selletõttu ka oma starti ca 30 minutit edasi, sest Monaco poole oli tuul ja ei tahtnud seal peatust vihma käes teha. Õnnestuski, seal oli maa korralikult märg, aga ei piiskagi minu lühikesel jalutuskäigul. Eelmine aasta Monacos käies peatusime isaga Formeli Pit-stoppide alas, siis seekord oli raudne sihtmärk Monte Carlo Casino väljak.


Pildid tehtud, panin Andorra suunas ajama, 670km jäi ainult sõita. Käkitegu. Esimesed 100km suht normal ilm, mitte küll palav, aga vähemalt kuiv. Ja siis see standard päeva algus algaski. 50km puhast lausvihma kiirteel. Oleks tavalisel teel olnud, siis polekski ehk nii läbimärjaks saanud, aga kiirteel tekib autode järele vihmapilv, mis on nagu survepesu. Ei läinud kaua kuni niiskus tungis kõikjale.
Lõpuks siiski vihm lõppes sama järsku kui oli alanud.

Algas päeva järgmine osa - Tuul. Ma ei ole kindel kui tugev see oli, kuid mina sellist tuult mootorratta seljas ei mäleta ja seda jätkus ca 500km. Tõesti rattas vahepeal lihtsalt sujuvalt vajus vasakule, kuigi olin sirgel teel poolkaldes paremale ehk siis pöördeasendis. Seda põnevam oligi. Sain täna ka vist kaamerasse sõita. Tunnelist väljudes käis poolsähvatus, võis ka päikene olla muidugi. Igatahes kui oligi üle, siis väga minimaalselt, ise hindan max 10 üle, kuid pigem vähem. Eks näis mida ja kuidas seda käsitlema hakatakse.
Ja siis nii ma seal sõitsin, iga 50-100 km tagant oli kiirteemaks(korra polnud mul münte ja sularaha ei kõlvanud automaadile, siis tuli tagumine autojuht viisakalt välja ja vahetas mu 5€-se müntideks ja retk jätkus), mis võtsid jälle hoo maha. Nimelt tuli märjad kindad kõige pealt käest elimineerida, siis raha otsida jne, pärast jälle kindad kätte saada ja nii oma 8-10x tänase päeva jooksul.

Lõpuks keerasin Andorra peale kiirteelt, ca 170km näitas. Tundus lihtne, aga ei olnud. Esimene asi, bensukad lõppesid järsku just siis kui mul tuli põlema läks. Ja need mis olid, ca 5tk kuhu sisse keerasin olid kõik pärast 17 õhtul suletud Prantsusmaa poole peal siis. Mul aga 70km lõpp-punkti ja bensiinist peaks jätkuma ca 50km-ks. Juba ligi 28km sõitnud, tuleb tunnel. Saksa motomees võtab sappa. viskan käppa nagu ikka ja pärast tunnelimaksu maksmist mõlemad kindaid kätte pannes teen juttu ja ütlen et mul bensiini jube vähe ja küsin kas ta minuga koos ei tahaks sõita, et siis vähemalt abi saada kui peaks ennem otsa saama. Ta annab ka paar ideed kus võiks olla. Tunnel läbi, suur brigaad kõiksugu korrakaitse ja päästeameti autosid Andorra tee otsas ja kogu liiklust suunatakse edasi. No sõidame siis edasi ülisäästlikku sõidustiili rakendades. EI pidurda, koguaeg lasen käiguga pidurdades kõik kurvid läbi jne. Siis ligi 20-25km hiljem on silt: 24h avatud bensiinijaam.

Sinna jõutud - kaart ei tööta automaat tanklas! 1 kohalik tankis teisel pool ja ütlesin help, tuli appi ja ka temaga ei saanud minu kaart tööle. teen ettepaneku tema kaart ja ma maksan sulas kinni. on nõus ja jätan euro jotsi ka talle, tehes 19€ arve ja annan 20€. sümboolne, kuid ilma poleks kuidagi hakkama saadud. Sakslane, kes oli mind terve aeg turvates järel sõites, ütleb ka: ganz Spitz jaah? ehk siis suht napikas? Ja nii oli, 13+L läks paaki(17L max), aga oleks veel kõvasti mahtunud, kuna tahtsin ümarguse arve teha, siis nii ta jäi. Uurin kuhu sakslane Thomas ka läheb, ütleb, et me just möödusime tema ööbimisest ja kui ma ütlesin et ma Andorrasse, siis ta seletab et see päästeamet oli sellepärast tunneli juures, et tee või tunnel oli Andorra poole minnes kokku varisenud. Super! Aga vana mägitee ikka läheb sinna ja see töötab. Gps paika ja 55km näitab. Panen ajama ja ennäe imet 1900m peale jõuan ja polegi Andorras nii soe kui arvatud.


Oli küll tõsiselt külm, kuid see pilt tuli kaamerasse jäädvustada. Jõuan Andorrasse ja mida ma näen, miljon avatud suurt bensukat ja bens ca 40c/L odavam. oleks vabalt oma paagiga sinna jõudnud(bensukad algasid ca 25km enne lõpp-punkti), aga kes see võis arvata, et Andorra väikelinnades bensukaid on ja üldse kas ja kui palju andorras linnasid peale pealinna on. Ega ei teadnud ega osanud ka uurida sellist asja ennem. Lõpp hästi, kõik hästi. Vähemalt oli kindel sakslasega sõita, kahepeale oleks kindlasti lahenduse hädas leidnud, mägiteel selles nii kindel ei oleks saanud olla.

Andorra on tõeliselt ilus riik, Arhitektuur on fantastika. Väga palju maju on ehitatud väikestest paekivi tüüpi kividest ehk kohalikest kividest. Tõesti näevad ilusad välja. Pole nii omapärast ehitusstiili juba ammu kohanud.

23. päev – Alpidest kiiremas korras minekut.

osa1.
200km sõidetud. Itaalias, lõpuks. Eranditult kõige kiiremad teed, mida gps pakkus Itaaliasse jõudmiseks, saaks selle vihma käest lihtsalt ära. Mitte, et šveitsis just väga palju kiireid teid oleks, isegi kiireteel on 100 üldjuhul märgiks, erandina 130. ja suurel maanteel üldjuhul 80. Lihtsalt laiemad on kui tavalised teed. Nägin nii lumiseid mäetippe, märgijõgesid kui ka kõrgelt alla kukkuvaid jugasid ja koskesid.
Iga kilomeetriga Itaaliale lähemale hakkas päike järjest enam vihma üle jõudu näitama ja Itaalia piirist üle saades tundus juba asi päris lilleliseks minevat. Pettumus. Keerasin pärast piiripunkti kohe parklasse, et unarusse jäänud ketti õlitus ära teha. Ja hakkas paduvihma sadama, mis kestab juba 20 minutit. Kett tuletas ennast rauakõlinaga ca 10km enne piiri meelde kui suur ummik järsku tekkis ja millest ma sujuvalt ühe rolleri järel mööda laveerisin.
Pärast tuli välja, et ees oli tunnel ja umbes 3km pärast tunnelit oli suur reka tee ääres seismas, politsei ja päästeameti auto selle järel vilkuritega. Ilmselt oli idee, et tunnelisse järjekord ei tekiks rekast mööda sõitmisel. Ei teagi, šveitslased on jube ettevaatlikud kõiges.

Sõidu alguses meenus, et täna on laupäev pigem ja kurat seda teab kas ja mis Itaalias täna üldse avatud on, kaasaarvatud plaanis olevad Ducati ja Lamborghini muuseumid. Ilmselt siiski väga kaugemale ei jõuagi sõita kui need muuseumid (250km nendeni piiripunktist), kuid homme on jällegi pühapäev ja siis on kõik niikuinii kinni. Suht kindlalt võib nii eeldada „siesta“ maades. Eks näeb, selgub.


osa2.
Itaalia olgu mis ta on, aga ilusa ilma talongid olid sealgi otsa lõppenud. Nähes, et midagi head ka Itaalia endast pigem ei kujuta: sooja ei saa, vihm ei lõppe ja motomuuseumidesse ei saa, võtsin vastu otsuse Hispaaniasse suund võtta. See on ainuke riik, milles ilmateate järgi igapäev ainult päike on olnud. 4 päeva lausvihma järjest saada väsitab vaimu. Tegingi 550km päeva enamasti läbimärg olles, aga külm siiski ei hakanud õnneks. Hetkel jõudsin Mentoni, Prantsusmaale. See on linn, milles ma ka sügiseses mototripis ööbisin. Jääb ca 10km Monacost itta. lollikindel valik tundus. 670km Barcelonani ja umbes 8000km see retk sõidetud. Homme võtan suuna läbi MOnaco Andorrasse ja siis vaatan edasi, mis saama hakkab.

22. päev. Zeppelini muuseumist hea tujuga Lichtensteinini

Alustasin päeva Zeppelini muuseumis ja suht huvitav oli, nägi igasuguseid vidinaid, mis on kunagistest Zeppelinidest alles jäänud ja ka pildigaleriid, mis zeppelini pealt eelmise sajandi algusaastatel tehtud on. Lisaks sai näha ka kunstzeppelini seestpoolt.



Imeline päev sai varajsase lõpu. Eesmärgiks oli võimalikult kaugele jõuda täna Itaalia suunas, paraku võtsin juba öömaja Lichtensteinis. Põhjus lihtne, esimese 15km-ga sain suht märjaks ja ka järgnevad 70km ei parandanud asja. enda üllatuseks leidsin isegi mõne kuiva koha enda riietuses. ca 3h sõitsin seda 90km, ummikud ja väga tugev paduvihm lihtsalt ei lasknud kolonnil kiiremini sõita.

Mingihetk olid käed juba nii kangeks tõmbunud, et motomeestele lehvitades oli raske kätt tagasi lenksu peale saada kiiresti, eriti ei paindunud enam. Vihma tõttu olid käed kramplikult lenksude küljes ja nii see asi läks. Seni kuni sidurit vajutades probleeme ei olnud, seni mõtlesin jätkata ja kindlasti Lichtensteini jõuda. Ja ma jõudsin. Infopunktist sain hea hotelli soovituse ja sinna ka platseerusin. Möödusin infopunkti poole kõndides nii Raekojast, Kunstimuuseumist kui ka Postimuuseumist, kuid ühestki pilti ei teinud, liiga palju oli tegemist hotelli ja lõdisemise jaoks energia leidmisega. Vanemapoolne naisadminn tegi ka nalja, et kui tahad värskendust, siis meie bassein jääb sinna poole. Ilmselt ka lähen värsekndust hiljem otsima. Ka mcDonalds on aint 2km kaugusel.

osa2. Lichtenstein.

Käisin ikkagi Vaduzis ära ja külastasin lausa kahes muuseumi, mis jäid parasjagu teepeaele, kuninga lossi ei läinud, kuna see on vist üks vähestest kuninglikest lossidest kus vürst ise ka sees elab ja seetõttu vaatajatele avatud ei ole. välismüürile oleks saanud vaadet nautima minna, aga kuna pilved olid õhtu otsa hästi madalal, siis poleks miskit vaadet niikuinii olnud.
Linna minemiseks eriti riietust valida ei olnud, kuna enamus asjad olid läbimärjad. Seega tuli kombineerida. Kotis olid asjad kõik kuivad - ikka sitaks hea Triumphi motokott on. Valikuks osutuks 2 T-särki üksteise otsa selga tõmmata ja Eesti sall kaela. Ilm oli ka enam-vähem ja käed taskus käies külm ei hakanudki.
Külastasin Postimuuseumi, kus on absoluutselt kõik margid, mis kunagi Lichtensteinis välja antud esindatud suurtes lahtitõmmatavates vertikaalsetes riiulites ja neid riiuleid ikka jagub.

Lisaks käisin veel Kunstimuuseumis, mis oli väga ilus maja. See näitus oli küll minu jaoks veidikene liiga alternatiivne. Esimene osa, millest ma aru sain oli neoonlampidest kunstnike nimed tehtud, vähemalt sain aru mis on "pildil". järgmine osa oli miski väga abstraktne pliiatsitega joonistatud pildid, sain ka veel aru mis on pildil. Siis tulid skulptuurid, seal ma ei leidnud enam nii tugevaid seoseid kunstiga, kuigi esemed olid päris ägedad kohati. Näiteks suur lilla mardikas, umbes 2m kõrge. jne. Kokkujvõtvalt ikkagi huvitav kogemus, oli see ju Louvre järel vist teine kunstimuuseum, mida olen külastanud. Isegi Eesti oma on vahele jäänud millegipärast, see viga tuleks paranadada.

Pärast seda läksin raekoja kõrval asuvale alale, millele on suur ekraan üles seatud jalgpalli vaatamiseks. elektrooniline kava toimuvatest mängudest on selles riigis isegi maantee äärde seatud. Va30 000 elanikuga riigis on see ainult võimalik vist.
Õhtu käisin ka loomulikult kohalikus mcdonaldsis ja sain leidsin lausa 2 uut burgerit, mida polnud ennem proovinud.

20. ja 21. päev – Austria teenindusest otse Saksamaal kiirteedele.

Öö otsa oli vihma sadanud, kuid miski ime läbi hommikul ärgates ei sadanudki. Taevas oli siiski piisavalt hall, et lootus ilusale päikeselisele päevale kohe kuludesse kanda. Vähemalt ei saa kohe märjaks, asi seegi. Täna valisin eranditult kiirteid sõitmiseks, kuna Austrias olen ma mootorrattaga ennem mitu korda käinud ja teeninduse teostamine oli päeva tippsündmus. Selle teostamiseks oli eesmärk võimalikult kiiresti teenindusse kohale jõuda, et saaks ühe päevaga toimetused tehtud. Ca 100-150km pärast starti hakkas kergelt tibutama. Ehkki tee oli juba hommikul märg, olin selle ajani vihmast pääsenud. Teenindusse jõudsin imeläbi siiski suht kuivana. Sain suht kiiresti seal hakkama, vast 1,5h läks kokku. Vahetati küünlad (tundusid nende moodi igatahes), puhastati õhufilter, leiti kruvid tuuleklaasile + küsisin ühe varru, kontrolliti igast asju ning lõpuks pesti ratas ka puhtaks kõikide šhampoonide ja asjadega. Üle pika aja näeb Triumph normaalne välja.


Teeninduses olin juba GPS-ga möllanud ja sihtpunkte uurinud. Kogemata jäi näpp Ravensburgeri linna peale. Puzzledega kokku puutunud peaksid seda linna väga hästi teadma, sest selle linna nimeline puzzlede tootja on üks suuremaid. Mina kui vana puzzlede austaja, panin koheselt selle oma suhtmärgiks. Kuigi GPS ei leidnud puzzlede muuseumi/tehast, ei ole ma lootust siiski kaotanud ja kavatsen selles linnas ära käia ja välja uurida kas eksisteerivad antud huvipunktid. Lisaks on seal kandis ka Zeppelinide muuseum ja huvisõitude keskus, mida ma juba ammu olen tahtnud külastada. GPS näitas 320km ja umbes 3h sõitu kiirteel.

Mõeldud, tehtud ja asun teele. Algus kõik normal, kuni hakkab tibutama ja siis juba üsna korralikult sadama. Mingi aeg läksin tankima ja võtsin saiakese tee tassi kõrvale sooja saamiseks, kuid siiski täit sooja see sisse ei toonud ja endiselt oli kergelt jahe. 160km veel sõita. Võtan suuna tagasi kiirtee peale ja koheselt hakkab nii tugevalt sadama, et õigepea olen ka läbimärjaks saanud ja hambad ristis katkestan oma ristiretke Ravensburgeri suunas ja keeran suvalisse väikelinna Autobahnilt (ca 30-40km Münchenist läänes). Tiirutan selles linnas ikka jupp aega, kõik hotellid on olematud, mis GPS järgi linnas asuvad. Panen Ravensburgeri uuesti GPS-i sihtpunktiks kui linnast välja sõites jääb tee äärde külalistemaja, mida olin ennem otsinud. GPS eksis totaalselt, mitu kvartalit lausa. Võtsin toa, internetti küll pole, aga soe vähemalt.


21. päev. Saksamaal Friedrichshafenis.

Täna oli vastandlik päev algusest peale. Hommikulsuundusin väga halli taevaga Stuttgardi poole Leonbergeri linna, millest on päris koeratõud Leonberger, mida vanemad tahaksid võtta endale. Mõtlesin siis üle vaadata asja, aga linnas polnud ainsatki märki ka, et nende linna nimeline koer on olemas. Ei ainsatki. Linna ainuke muuseum oli ka suletud ja infopunkte neil ei olnud. Linnast välja sõites nägin küll ühte koera jalutamas, kes võis kuid ei pruukinud antud tõudu olla. Siiski ei olnud suund Stuttgardikanti asjata, eelmine aasta kui Stuttgardis käisin oli Porsche muuseum suletud, võtsin sellel aastal siis sama sihi ette.

Asus ju muuseum kõigeswt 16km Leonbergeri linnast. Ja seekord vedas, muuseum täiesti selgelt avatud. Käisin ära ja tegin 90 pilti umbes, ilmselt igast eksponaadist.



Väga huvitav muuseum oli. Porsche muuseum on neljas automuuseum, mida ma nüüdseks külastanud olen (BMW, Audi, Ferrari on teised).

Järgmisena suundusin nagu pealkiri ütleb Friedrichshafenisse, sest siin asub ilmselt maailma ainus Zeppelinide muuseum, kuna nende looja elas antud linnas. Kahjuks jõudsin tänu suurtele ummikutele (viimased 16km sõitsin pea tunni vihma käes) umbes pool tundi pärast muuseumi sulgemist. Tuli hotell siia võtta, kuigi ideaalse plaani järgi oli plaanis Lichtensteinis ööbida, mis ei ole siit just väga kaugel (87km pakub google map). Homme on plaanis nii zeppelinide muuseumis ära käia kui ka Dornieri muuseumis, kus peaks ülejäänud lennukid esindatud olema. eks paista, mis seal on. Tuleb loota ilusat ilma, siis saaks ka Tripsdrill parki minna (www.tripsdrill.de)


Edasised plaanid.
Ei taha küll plaanide osas pead anda, sest sõidutuju võib hommikul kadunud olla ja võib tulla hoopis tuju 1 päevaga koju sõitu, nagu ma eelmine aasta Saksamaa reisi üleöö lõpetasin. Hetke sõidutuju on aga pigem hea, kui ainult ilma oleks, vihmaga ei ole ikka päris see. Igatahes on järgnevad plaanid Itaalias ära käia nii San Marinos kui ka Roomas Vatikanis. Mõlemad sihtpunktid peaksid olema ääretult huvitavad vaatamisväärsuste poolest. Kaugemale Itaalias kindlasti minema ei hakkaks. Itaalias oleks veel vaatamist moto- ja automuusemid nagu näiteks: Ducati, Moto Guzzi ja Lamborgini. Ferrari muuseumis sai eelmine kord Itaaliat külastades ära käidud, nagu ka Pisa torni juures. Roomas on ilmselgelt huvipakkuvad vaatamisväärsused minu jaoks Vatikanis asuvad arhitektuurilised ehitusimed, lisaks Kolosseum ja loomulikult pizzat süüa. Edasise osas on 2 varianti, kas sõita Monaco-sse, vaadata seal veelkord ringi ja siis põhja keerata ja läbi Luksenburgi, Belgia ja Hollandi ja võib-olla läbi Taani ja Skandinaavia tagasi tulla või keerata Hispaania suunas. Eks aeg näitab, millised tujud ja ilm otsustavatel hetkedel valitsevad.

19. päev - Blejska Kremna Rezina

Täna võtsin puhkepäeva sõidust ja puhkan looduskauni järve äärses linnas Bled-s. Käisin kohalikku kindlust vaatamas ja kuulsin üle pika aja eesti keelt ja ütlesin eestlastele "tervist", nad olid sellest suht shokis ja astusin edasi. Läksin nagu mulle tavaks saanud juba on sellel reisil loomnulikult treppidest, kuigi ringiga viis ka asfalttee. Liiga lihtsaks ei tasu asju lasta minna, harjub veel ära.
Kaugvaade kindlusest:

Kindluse terassil:


Tagasiteel läksin väikesesse kõrtsi ja tellisin kohaliku maiuspala, kreemikoogi, mis pidavat maailma parimaid olema. Tõesti, see on üks väheseid magusaid kooke, mida ma ka Eestis ostan ja nii head pole ma veel elusees saanud, ligilähedaseltki.


Päris enne hotelli tuli meelde, et sokid hakkavad otsa saama ja lendasin esimesse poodi, seal olid miskid 24€ matkasokid aint, aga juhatati tavasokkide poodi ja sealt sain 10€-ga 6 paari. Järgmised 6 päeva muretud.

EDIT: Sain just oma elu parima Hot Dogi, no tõesti paremat on raske soovida. Sai oli väga pehme,kogu kupatus oli fooliumi pakitud, et ei jahtuks ära õhtu jaheduses, Super viiner, hea ketchup ja majonees. Kõik oli ideaalne. Kes peaks kunagi Bled-i sattuma, siis kõige kohustuslikum kot kus käia on Valges centrumis, järve ääres asuv(võimatu mitte leida):

18. päev - Sloveenia

Täna sai nii mõndagi kogetud. Käisin Skocjan koobastes, suhteliselt vinge elamuse sai seal, 3km maa-all rändamist ja kulus ca 1,5h selleks. Väga vinge ja hästi korraldatud tuur, kõrguste vahed olid ikka meeletud, 45m otse alla jne.


Soovitan kõigile kindlasti, kuna nr1 koopad Sloveenias pidid ülerahvastatud olema, aga see populaarsuselt teine ja kohe normal.
Siit saab täpsemalt lugeda:
Skocjani koopad

Pärast võtsin sihiks Bled´i linna ja panin gps sisse ja esimene variant oli suht kiirtee variant, mille ma koheselt suunasin re-calculate road peale. Sõidan siis veidi aega ja järsku vaatan tee ääres silt: Tere tulemast Itaalia. see oli üllatus, ei olnud väga neid riigipiire kaardi peal uurinud. miski 3x "käisin" Itaalias niimoodi täna. Bledi linna juurde valisin siis väga alternatiivse ja väikese tee, mis oli väga mõnusalt kurviline, kahjuks natukene kitsas enamasti ja kohtati oli teekate ka mädanema hakanud. Kõike kokkuvõttes suht mõnus: ilus loodus ja maalilised vaated. Meenutas väga Austriat. Jõudsin juba suht kohale, tankisin tanklas ja sõin võileiba. Tükimat aega on miski rattal kolisenud, olen vaadanud siit ja sealt nii sõidu aeg kui seistes ja pole aru saanud, mis viga. Mõtlesin, et vaatan selle tuuleklaasi iga nurga alt üle, kuna see kõige reaalsem. Kohe märkangi 2 kruvi on välja logisenud, need olid nii kehva koha peal, et sõites näha ei ole kas kruvid on sees või mitte. Loksutan seda veidi ja kõvasti liigub, tõmban siis veidi veel ja oh imet, järsku tuuleklaas mul käes. ainuke kruvi mis kinni hoidis oli ka juba ammu vist kostruktsiioni küljest lahti murdunud.


Miski ime läbi oli mul kotis 1 kuuskant võti ja täpselt see, mida antud juhul vaja oli. Kruvisin siis selle ainukese kruvi katkise osa küljest lahti ja keerasin uuesti sisse tervesse detaili ja nüüd peaks veidi aega kannatama sõita. See vist esimene asi üldse, mida ma ise kuskil retkel hädaolukorras parandanud olen. Homme tahakski Austriasse Graz-i teenindusse minna ja ehk saab sealt uued kruvid ka hankida.

Hetkel hotellis ja sain pettumusena teada, et kuumaõhupalli sõidule homseks kohta ei ole, kolmapäevaks oleks, aga sinnani ma oodata ei viitsi, saab ehk kusagil mujal. admin oli eukino vend hotellis, sebis mulle ise allahindlusi, andis tervisekaarte, uuris kus mu ratas et isiklikult valvab. Ta ka loodab motomeheks saada kunagi ja ütles et kuna tal viimane tööpäev, siis tal suht savi ka.

17. päev - Vaba mees, vabas maailmas

Seekord tuleb tänada isa, kelle e-mailist ma pealkirja välja noppisin.

Täna peaksin tuttavate eestlastega kokku saama kui kõik läheb nagu mõeldud. Hommikul tärkas, et ma polegi veel ühelgi saarel käinud ja kuna nägin kaarti peal ühte, siis panin sadamalinna gps-ssi ja asusin tee peale. Läksin mööda suvalist maanteed, oluline oli ainult et ei kordaks eelmist teed, millega Plitvicka järvede juurde suundusin. Mõeldud, tehtud. Sisemaantee 25 ja/või 50 ja tee oli lihtsalt vinge, hästi kurviline ja pigem hea, kuigi oli miskeid lõike kus ei olnud teekatet ammu juba uuendatud ja siis oli veidi põntsuline. Muidu oli väga hästi suvalt valitud tee. Nii suvalt, et ma ei tea isegi selle saare nime kuhu ma hetkel suundun, ega erilist vahet polegi, need nimed ei tahagi eriti hästi meelde jääda. Hetkel istun praami peal ja ootan suure liivakalju juurde jõudmist, sest paremat kirjeldust lihtsalt ei oska mõelda selle veest välja paistva asjanduse kohta. Otsustage ise:


puhas kiviklibu:


Jõudsin tundmatule saarele, tõmbasin saksa motomeestele kandadele ja nad keerasid miskile suvalisse külla kus tundus ilus paadisadam, keerasin ka. Plaan mul ju niikuinii puudub. Paraku nad jäid seisma ja hakkasid asja arutama ja nii oleks imelik veidi tutvust teha, lisaks oli veel kurvi peal ka. Nägin enne just silti, miski resto/ööbimine jne. Panin end selles suunas liikvele ja leidsingi hea jahedas viludas koha internetiga. Simune oli vist küla nimi. Sain saare nime ka googeldades teada. Otok Pag. Selge vähemalt nüüd.

Osa2.
Jõudsin tänasesse sihtpunkti Senj.

Väga kihvt on ikka see mereäärne tee. Merd on võimalik sisuliselt Montenegro algusest kuni Horvaatiani silmitseda. Pakun ca 700-800km järjest siis, kogu tee on mõnusalt kurviline ja väga hea kvaliteediga. Nagu varem mainisin annavad rehvid sitaks juurde, nii ka on. Samuti mainisin, et päris meistrit see minust kindlasti ei tee ja täna sain ka sellele kinnitust, sain terve praamijagu väljakutseid endale ette, mis oli ääretult positiivne, sain neist kõigist ka mööda suht kindlalt, võtan siis juba rahulikult järgmist kurvi kui vaatan järjekordselt muretu rahuga peegli, objekt otse numbrimärgis kinni, vaatan jälle ette (oli parasjagu 4nda käigu kurv), vaatan uuesti taha, pole midagi. Mõtlen misasja? Vaatan ette, objekt mootorrattur kollases juba kaugel, lihtsalt kallutades läks väliskurvist minust niimoodi mööda et ma ei saanud arugi. Kohe meenus tõesti ennem nägin bensukas kahte kollast bikerit, kohe oli teada – on oodata järgmist võtsin järgmise kurvi rahulikult aeglaselt väliskurvis ja lasin ka järgmise mööda. Mõtlesin et proovin veidi sabas sõita ehk õpib midagi, no ca 500m saingi siis kuni nad mõlemad järgmisest autost väliskurviga mööda kallutasid. Vat see oli tase. Ise ei hakanud selliste hullusteni küündima, lihtsalt ei julge ega oska veel. Las jääb midagi kättesaamatut ka ja sõitsin omas tempos edasi. Tänasega sai 6078km sõidetud sellel retkel. Homme suht kindlalt suundun Sloveenia poole, mida täpselt seal teen/vaatan pole veel kindel, kuid lõpp-peatus on vist juba selge, nimeks vist Nova Gorca. Nimelt tegu sloveenia kasiinolinnaga, pisemat sorti linn. Enamjaolt kõik suuremad pokkeriturniirid peetavat seal. Tuleb üle vaadata.

Panin märgi maha, senine reisikaart.

Täpsustamata siiski veel ja kirja sai vastavalt ööbimiste järgi mitte reaalselt sõidetud teed, kuigi kuni kreekani kattuvad need suht 95%. pärast on mõned ringidega sõidud tulnud.

KAART

16. päev – Horvaatia ranniku rännak

Seni on radadega vedanud, siiski tegin hommikul ringteelt vale mahakeeramise, kahtlustasin juba seda tehes, et eksin. Sain seetõttu veidi kiirteed sõita, kus ka tankisin. Sõitma hakates signa maha aga ei tulnud ja hakkas üürgama, läksin kergelt närvi ja võtsin istme maha, ühendasin juhtmeid ümber ja tagasi kuni lõpuks kuidagi sain, ei saa aru mis tal viga hakkas, katsusin aparaati ka – polnud kuum ega midagi. Kui selline asi peaks veel juhtuma, siis on see viimane kord kui ma kaskot nendel tingimustel võtan, ilmselt. Närvi ajab kui rallit sõita ei saa.
Pean veelkord rehve kiitma, no ei saa aru kuidas ma varem selliste peale sattunud ei ole. Koguaeg arvasin, et ma kohalikele järgi ei saa, sest pole nii osav/julge. Tuleb välja, et rehvid andsid puudujäägist ikka väga suure osa. Ei ütle, et ma nüüd meister olen, kaugel sellest. Lihtsalt lõpuks ometi olen ka kurvides rattaga samastunud ja tean alati mida suudan ja mida mitte. Põhimõtteliselt pidurdan veel ainult U-pööretel, muidu ei viitsi enam käikugi eriti vahetada kui pöördeid piisavalt ja kõrgustevahe minimaalne, pole lihtsalt vajadust pidurdada, kui kallutamine teeb kogutöö ära, max 10km/h kaotab kurvist väljudes. Rehvide erinevus tundub, et tuleb sellest, et rehvid ei ole nii kumerad kui varasemad ehk on laugema kaarega, mistõttu suurem ala on vastu asfalti, mis peaks siis parema pidavuse tagama.
Ainuke häda oli tänase esimese 50-80km puhul see, et ühtki autot ei sattunud minu teele, järjepidevalt jõudsin rivile järele ja kõik keerasid miskis väikses asulas küll paremale ja vasakule ja rajale jäi miski väike Fiat, millest pöödumine on niigi lihtne. Kuhu jäid kõik rekade ja busside kolonnid?

Lõpuks ikka leidsin mõned poolakad ja kohe aldrenaliin tõusis ja tunne läks heaks, hiljem leidsin veel mõned rivid ja sai veidi manööverdada, kohe lõbusam. Mingihetk jõudsin 4-sele seltskonnale järgi, millest 2 olid välismaa numbrid. Ma pidin otse algse plaani järgi minema, aga kuna 1 keeras paremale ja 3 vasakule siis sai siiber mahakeerajatest ja keerasin ka vasakule – minueest ei põgeneta sedasi! Jõudsingi kenasse sadamalinna Musteri, poolsaare tipus asub. Olen baaris, kus paadininad on ca 1m kaugusel. Võtsin suure apelsinimahla ja puhkan veidi.

Osa2.
Jõudsin suht ägedat kuid „rikutud“ teed pidi Plivicka jerezi juurde. Rikutud, sest tee oleks nagu freesitud, kuid samas nii hull ei olnud, igatahes mootorrattas nagu ujus tee peal. Muidu siiski vinge, kohati frees siiski puudus.

Käisin just 4 tunnisel jalutuskäigul järvede ümber, hea ikka et ma pool aastat 5. korrusel elasin, kohalikud kesk-eurooplased ikka ägisesid trepist üles lonkides, ma võtsin 2 astet korraga ja lausa lendasin neist mööda, kuni tuli päeva viimane trepp kuhu enamus ei tulnud isegi üritama: ei või pead anda aga ca 50m minimaalselt tõusin treppides, inimesed olid all nagu sipelgad igatahes. Vat siis võttis endalgi võhma läbi. Loo moraal: tuleb kõrgemale kolida!

teine koht:

Igatahes järved olid puhtad ja suht hästi organiseeritud. Värske õhk ja kerge jalutuskäik ongi juba pikemat aega puudu olnud minu repertuaarist. Oli ka aeg vahelduseks mootorrattale. Loomulikult jäin viimasest paadist maha, mis oleks mööda veeteed mu otse hotelli alla toonud, tuli siis jala minna, ca 15min kõndisin siis kuulsin traktori häält:

Panin pöidla püsti ja sain peale, vaatasin kohe et bussijuht imelikult käga viipab, kohe ka selgus 2 käänaku taga oligi lõpp-peatus. Vähemalt sai hääletatud.

15. päev - Lihtsalt Super

Alustasin hommikul Dubrovnikust ja siirdusin mereäärsele teele, mis oli algusest peale super. Ca 60km pärast algust lendas kiirabi kogu vilinatega vastu ja 15-20km pärast nägin miks: Mootorratas oli täieliku sodina teepeal, juppe kõikjal.

Mul uued värsked rehvid all ja olin seetõttu varakult ettevaatlikum olnud, kuna 100km ei tohi väga rapsida, kuna miski libe tehasekiht on peal. Pärast õnnetust umbes kilomeeter hiljem keerasin Bosnia ja Hertsogoviina poole ja 50km pärast olingi Mostari linnas nende kuulsat silda vaatamas.

Kaua seal olla ei suutnud, nii lämbe ja palav oli, enne linna oli bensuka termomeeter +32C näidanud ja pigem oli rohekm. 20min mis ma seal olin, jõin 3 Cappy mahla ära. Pigem oleks joonud rohkemgi, aga tahtsin sentidest lahti saada ja juurde neid mitte tekitada.

Tagasi tulin kuidagi üle mägede suunaga mere poole, jube kihvt tee oli, sain kuidagi peateel kõrvale keeratud ja suhteliselt tühjal ja kurvilisel teel oli hea kallutada ja suht viimast võtta, väga viimast ei võtnud, veidi laineline oli tee ja neid kurvide laineid ma kardan ääretult. Liiga riskantne. See hele läikiv osa (pildil) on siis see osa mis ei ole vatti veel saanud, ülejäänut olen suutnud kallutades juba kulutada. ikka superrehvid on, pole nii häid rehve veel omanud, kurvides on nii hea pidavus ja juhitavus, et lausa imestasin ja kiitsin mitu korda sõites. Reaalselt väljendub see siis selles, et saab suurema hooga sama juhitavuse. Eriti hästi tuleb see välja aeglastest teravates kurvides.


Hetkel olen Makaraska linnas vist(pildil see sadamaga linn, kus ka olen), Horvaatias igatahes. Võtsin kerge jäätise ja mahla ja mingihetk hakkan põhja poole edasi liikuma. Pole veel mõelnud kus täna ööbin, kuid võiks kusagil Plivichka järvede läheduses, et oleks homme hea peale lennata sinna.


EDIT: Väga siiski edasi sõita ei viitsinud(kuskil Spliti lähedal, täpselt ei tea), mõtlesin et võiks ujumas ära käia ja kui oleksin eesmärgi suunas läinud, oleks see pimedasse ilmselt jäänud ja kes siis enam ujuma viitsib minna. Sain superasukoha 4**** hotelli tütar võõrastemajas. Ehk 4**** kõik lisahüved: rand, nett jne, aga sitaks odava apartemendi eest, kus küll vee surve oli nire, aga ujumas käidud ja värskus olemas seega savi. Hind oli ka mõnusalt odav. seega savi.

14. päev - Dubrovnik

14. päev – Dubrovnik, Horvaatia.

Hommikul sai siis eesmärgiks pärast söömist kohe rehvidega tegelema hakata. Lendasin jalgratta poodi kus nägin ka rollerirehve, uurin kas ja kuidas teil motorehvidega lood. Ei ole, ei saa. Juhatatakse siiski linna ainsasse rehvisalongi, et seal peaks olema. Lendan siis juhatatud suunas, sedel taskus poe nimega. Küsin tee pealt ka mitu korda teed, kuna silti ei paista ei siit, ei sealt. Lõpuks kuskil nurga taga peidus ongi olemas, jutud räägitud ja rehvid olemas lendan panka füüri järele, sest kaardimakset neil teha ei saa, seega vaja dubrikuid. Esimene aparaat suletud, kuid paistab teine läheduses. Lendan sinna, max cashout välja ja vahetan ka pangast veidi juurde. Teller küsib asju, mis riigist, millega jne. Miski standard. Ütlen et motikaga, nii kaugelt ja üksi jah? Ütlen jah, käisin Kreekas ka vahepeal, Eesti ikka suht lähedal. Ei mõisteta ikka tõelisi motomehi. Suht hea jutuka rehvivahetajad olid ja sai igast ideid ja asja arutatud. Sain nii mõnegi rehvialase asjaga targemaks, et mis rattale mis sobib ja miks.


Pärast lasin hotellis sööki/jooki ja nüüd tulin just sellest kurikuulsast kindluslinnast. Peaks ütlema, et tõesti suht äge koht, kuid kuna jalad hakkasid järsku väsima ja ind sai otsa, siis väga süveneda all-linnas ei viitsinud, põhiasjd käisin läbi. midagi peab järgmiseks korraks ka ikka jääma. ca 2h möllasin niigi seal, trepist üles, trepit alla. Väga viis koht, suht kohustuslik külastus kui Tallinna vanalinn vähegi korda läheb. mustmiljon tänavat ja söögikohta igale maitsele. nii läbi tõmbas, et isegi hotelli tuppa ei viitsinud minna, istusin maha ja võtsin ühe õlle ja tõmbasin hinge.

mõned pildid kindlusest:

vahtkonna marss vist:


osaline ülevaade linnast:


müüril:


kõrgemal müüril: