Vietnam, Hanoi

sai sellises kena nimega kohas nädal veedetud. Huvitav kommunismi kogemus võiks öelda, kuid mulle tundus Kuubal käies, et seal oli kommunism suuremad juured maasse ajanud. Vietnamis on suht raske aru saada, et tegemist on kommunistliku või õigemini sotsialistliku vabariigiga kui sümboolikat tähele mitte panna, mida ei olegi eriti palju. Mingeid talonge ning kauba puudust riiulitel kordagi silma ei jäänud nagu Kuubal.

Sarnasuseks oli odavus. Suureks sarnasuseks. 

Pool kogemata võtsin oma öömaja vanalinnas õigesse kvartalisse, mis tuli välja on seljakotituristide kvartal ja seetõttu oli superlihtne teiste reisikaaslastega tuttavaks saada. Esimesed 2-3 päeva lasingi sellel vedamisel end kanda.

Mingil hetkel sai avastatud, et ühes vanalinna kvartalis saab värsket vaadiõlut igapäev õhtuti 5000 dongi ehk ca 0,20€ eest 0,3L klaasis. Pealegi väga head õlut. Paar järgmist õhtut sai selles kvartalis sõpru leitud ja hoitud. Kuigi need väiksed toolid (all paremal sinised) olid väga ebamugavad olid kliendid tavaliselt kuni õlu otsa sai ja siis mindi järgmist kohta otsima. Igal urkal oli tavaliselt 1 või 2 vaati õlut ja eesmärgiks oli see õhtuga läbi müüa, sest kes see homme enam vana õlu tahab. 

Paljukiidetud odav õlu:

Ringi liikudes märkasin sellist tänavat ja see on siiani kasutuses olev raudtee. Omapärane tänav kindlasti. võrreldav Eesti mõistes kui Tallinna vanalinna läbiks raudtee.

 Koolilapsed luku taga, ilmselt et maksimeerida õppeedukust ja vähendada lollitamist.

Sai käidud Hanois olles: Ho Chi Minh mausuleoum muuseumis, mis oli väga imelik muuseum. Puudusid peaaegu täielikult inglise keelsed seletused ja üldse väga sürrealistlik ülesehitus muuseumis kus suurte tähtsate meeste piltide vahel oli järsku abstraktne kunst jne. siiski ära sai käidud. Lisaks veel sõja muuseumis, ajaloo muuseumis, Hoa Lo vanglamuuseumis ja võimalik, et veel kuskil mis hetkel ei meenu. Läbiv probleem muuseumites oli nagu sotsialistlikule riigile kohane, räägitakse ainult võitudest, kuid mitte iial kaotustest. 

Liiklus on muidugi omaette nähtus Hanois ja kuulujärgi pidi Ho Chi Minh city olema 3x hullem. Minujaoks oli hanoi juba enesetapu igatsejate linn. täiesti tavaline nähtus oli et ühesuunalisel tänaval tuli 5+ rollerit vastu igal ajahetkel. rääkimata siis muudest liiklusreeglitest. kes ees see mees ja igaüks vastutab enda elu eest. samas mitte kedagi see nagu ei häirinud. Ilmselt kuna kõik teevad samu asju. Illustreeriv pilt parkimisest. 

Hanois oli täiesti võimatu käia kõnniteel sarnaste parkimisvõtete tõttu, 90% ajast on jalakäijad sõiduteel ja vaatavad üleõla, et mõnele kamikaze sõelujale jalgu mitte jääda.

Kunagi tulevikus Bangkok, Tai

Brunei

Pealinna nimeks on Bandar Seri Begawan. Ilus nimi. Valisin selle koha 2-päevaseks peatuseks Austraaliast Aasiasse ja arvan, et oli hea otsus. Paras aeg selle riigi jaoks.

Royal Brunei ja soovitan kindlalt. Pole nii tühje ja hea teenindusega lennukeid veel kohanud. 3 kohta näkku garanteeritud, pikal lennul see nagu äriklass.

Esimene õhtu jalutama minnes kohtasin inimtühjal tänaval juhuslikult kohalikku, kelle sõber oli sööma minemisega üle lasknud. Liitusin ise, viis autoga kohalikku restosse ja vastas mu küsimustele mida ma Bruneis teha võiks. Sain kõige suurema kookospähkli mida ma kunagi näinud joogiks ja lasin temal sööke valida. Oli hea küll.

 

Uut päeva alustasin sultani muuseumi külastamisega, oli ikka pirakas paljude kingitustega sultanile, Eesti oma ei märganud. Uhasin ringi 1,5h jalga antud sussides ja ära võttes oh üllatust. Sussid puhtamad kui mu pestud sokid. Tähelepanuväärne!

Jõe poole suundudes põikasin postkontorist läbi ja on ikka odav küll postkaardi saatmine siitpoolt maailma. 1 kohalik = 0,6€ ehk 0,3€, mis on odavam kui Eesti sisene saatmine.

Jõe peal kauplesin diili 1h tiirutamist lõpuga Brunei muuseumi juures 12€, mis tundus kõva tehing kuni nägin, et liiter maksab 0,37€. Aga pull oli ikka. 

jõe linn 40 000 elanikuga

 pood:

Muuseumi põhiatraktsioon oli mulle nafta osakond: tootmine, tehnoloogia jne. Väga huvitav, polnud enne aimu rohkem kui Ewingite teleseriaalist aastaid tagasi nähtud ja unustatud sai.

Kõik muuseumid on riigis tasuta, kõik 3-4. külalisi tundus alaliselt alati vähem kui töölisi. Seltsis neil tore vähemalt.

Fakt: peamošeest kõrgemat hoonet pealinnas ehitada ei lubata.

Kokkuvõttes huvitav koht kus 24h vahepeatusena puhata. Välja arvatud sülitajatel ja risustajatel , kes 600€ trahv minimaalne.