Tuesday, October 13, 2015

Paberpäevikute ümberjutustused - Tanzaania, Kilimanjaro, Zanzibar.

Pole ammu mahti saanud blogi täiendada, seda ennekõike paberpäevikute olemasolu ja interneti vaeste sihtpunktide külastamise tõttu. Umbes aasta tagasi sai alustatud Kilimanjaro otsa ronimist, siis oleks viimane aeg paremad palad lagedale tuua. 


Tänaseks reisikirjelduseks on siis Tanzaania.

Kuskil 2014. aasta suvel tekkis idee vallutada mõni märkimist vääriv mägi. Esimesed pilgud sai suunatud Mont Blanci peale, kuid netist leitud pakkumised tundusid veidi liiga kallid 3-5p matka jaoks. Mõtlesin, et äkki saab sama raha eest mõnes riigis kus ma käinud ei ole sama või parema elamuse. Googeldasin veidi ringi ja ühel hetkel meenus, et Nepaalis käies istusin kord ühe ameeriklasest mägironija kõrval bussis, kes rääkis, et Kilimanjaro Aafrika kõrgeima tipuna oli üks tema lihtsamaid kõrgeid mägesid. Täpselt minule sobiv. Uurisin ja puurisin kuni leidsin omaarust normaalse pakkumise ja võtsin ühendust nendega. Päris üksinda ei olnud tahtmist seekord reisima minna, isa aitas abist välja.

Esimene ja teine etapp oli varustuse hankimine ja vaktsineerimine. Vaktsineerimine läks lihtsalt, tuli minna haigla ja teha süstid. sain 6tk korraga. 3 ühele õlale ja 3 teisele. Mitu päeva olid käed veits töntsid. Varustuse hankimine läks ka pigem kiirelt pärast seda kui isa välja uuris tuttavatelt, mida kaasa on vaja osta. Päris mitmeid lisaasju oli vaja osta võrreldes minu algse nimekirjaga.

Sekeldused reisil algasid kohe päris alguses. Isa polnud tähele pannud, et tema passi kehtivus lõppeb vähem kui 6 kuud pärast reisi alustamist ja teda ei lastud lennukile Tallinnas. Tema kott aga oli juba lennukis ja see oli vaja maha saada. Tehti vajalik kõne ja ma läksin üksinda lennukile, isa lubas uue passi vormistada ja järgi lennata.

Vahepeatus oli Amsterdamis ja seal juba isa helistas mulle, et kotid olid vahetusse läinud ja hoopis tema oma tuli minuga kaasa. Mis seal ikka.

Jõudsin Nairobi, Keenia ja veetsin seal ühe ööpäeva. Suhteliselt mõttetu linn valgele inimesele. Suurt mitte midagi teha ega vaadata polnud. Kõik valged, kes riiki tulevad pidid otse lennujaamast safaritele siirduma. Oma öömajas söömas olles jäi huvitav kuulutus silma (5000 keenia šhillingit on 42€):


Järgmine päev siirdusin Arushasse, Tanzaania. Linn asub 25-50km kaugusel Kilimanjaro erinevate radade alguspunktist. Mul tuli retk ümber muuta vastavalt isa kohale jõudmisega ja vahepeal tegevust endale leida. Jõudsin kohale ja hakkasin oma pagasit taga ajama. Läks 2-3p ja lõpuks läbi suure häda sain kätte. Mitte mingit abi KLM ega Estonian Airist polnud, mõlemad väitsid et kott on kuskil seal kus seda ei olnud. Lõpuks tegi üks kohalik Nairobi lennujaama kõne ja loomulikult oli kott seal ja sain juba järgmisel hommikul kätte. See oli mu reisimiste jooksul vist elus kolmas kord kui olen pagasi ära andnud ja kohe mingi jama.

Kott käes ja isa saabumiseni veel 4-5 päeva mõtlesin, et ideaalne ajasisustus oleks Safari teha. Käisin linna peal ringi ja tehti pakkumine, mis ei tundunud täieliku tüssamisena. kauplesin kopika alla ja järgmine hommik võeti peale. Safari plaan oli: Manyara rahvuspark, Ngorongoro kraater ja Tarangire rahvuspark - igas 1 päev.

Teel rahvusparki, kiirtee kõrval:

 Elevant toitumas manyara rahvuspargis:

 Pärdikud:

Jõehobud ja Jeepid:

 Lõvid 10m kaugusel Jeepist:

Keset Ngorongoro kraatrit läks auto katki. Jahutusvedeliku kork lendas minema keset sõitu. Remont käib:

 Vaade autost keset kraatrit:

Gnuude arvukuse üle kurta ei saa, iga must täpp on gnuu või sebra:

Baobab puu:

Jaanalinnud joomas, mis pidi olema väga haruldane, millegi pärast need loomad ei tarbi vett eriti:


Safarilt tagasi jõudis ka isa pärale ja pärast päevast puhkamist oli suund mäele. tee peal läksime ka isa kotile lennujaamas järele (ka tema kott ei jõudnud kohale), pärast sehkendamist saime koti kätte, aga oh imet matkasaapad kotist puudu. Tegime vajalikud formaalsused ära (oluline on kontrollida kotti kätte saamisel ja teha pilt kaalumisel kaalu erinevusest kui midagi puudu, kaalud on pagasi ära andmisel kirjas). Õnneks väga külm polnud ja isa käis matkatossudega mäel ära. Meie valituks sai vähe haruldasem rada, et täit kogemust saada: Lemosho rada, mis on kõige pikem ja seega ka kõige vaheldusrikkam.


Pakikandjad. max 30kg seljas + enda asjad. 8$ päevas +tipp saavad väidetavalt. 

 esimesel päeval oli veel metsa:

 Ööbimine matkal:

 Varahommikul ärgates oli kirme telgil:

 3500-4000m peal kus suurt midagi ei kasvanud enam:

 mäe kaldenurk:

Lõputõusul ca 5000-5200m. kerge mäehaigus oli küljes ehk stabiilne peavalu, õnneks kannatas ära ja hullemaks ei läinud.

Mäe otsas liustik, mis pidi 2030ndaks aastaks täielikult ära sulama.

 Mägi vallutatud:

Alla tulek:

Järgmisena sai suund võetud Zanzibarile. Tegu on India ookeanis asuva saarega, mis on mandrist 20-30km. Saare pealinnas oli laialdaselt Araabia ahitektuur esindatud.

 Tänavakunst:

Kilpkonna varjupaigas. Üks kuningas teisele oli kunagi kinkinud x arvu kilpkonnas, vanimad kusjuures on siiani elus.

 Tagasiteel andis paadimees ameti üle mulle. Terve tee lasin ise sõita, varuamet on olemas.

 "The Rock" restoran. väga huvitav kogemus ja üllatavalt suur seest. tõusu ajal sõidad paadiga restorani, mõõna ajal saab ise kõndida restorani.

 Huvitab jalkamängu reklaam eestlasele.

Ja reis saigi läbi. Ilmselt kõik ei saanud päris nii põhjalikult kirja kui paberkandjal päevikku, kuid kel huvi saab alati näost näkku juurde küsida.


Järgmine kord kirjutan Jordaaniast.


1 comment:

Tisko said...

Täna siis lugesin, vahva. :-)