Siin, seal hiinas. On tehtud seda ja teist

Selles tekstis tuleb juttu järgnevatest teemadest: lõbustuspark - telefoni kaotus, maapidu, rongiga sõidud, söök, jook, inglise keele kirjapilt, templid ja pargid. Ei ole väga kindel, kas kõik ühte postitusse ära mahutama hakkan, aga eks see paista.

Hetkel on läbitud Dongguan, Guangzhou ja Qinxin. ei saa öelda, et neid linnasid nüüd tunneks, kuna dongguanis peaks elama 8 miljonit inimest, guangzhous 12 miljonit ja qinxin on väike kolgas kus ehk 400 000 elab. aga midagi on siiski tehtud ja nähtud.

Kogu liiklemine on seni käinud rongide najal ja vähemalt lõuna hiinas kus valget ikka aegajalt kohtab saab liiklemisega küll vabalt hakkama kui mõnegi sõna hiina keelt osata. metroos saab pileti osta inglise keeles ja linnade vahelisel liinil tuleb inimmüüjat kasutada kes on umbkeelne kuid kui linna nime osata öelda ja saada aru mis kella aja müüja ütleb, siis eksimisruum kaob. üldjuhul on olemas kiirrongid ja tavarongid. kiirrong sõidab üle 300km/h ja aeglane 120km/h, aeglane kuid kiirem kui Eesti kiireim.


Guangzhous sai käidud Hiina suurimas lõbustuspargis Chimelong Paradise-s, mille ameerika mäed olid kõige vingemad mis ma kunagi olen näinud ja pikalt. Pole näinud nii kõrget, nii suurt ja nii kiiret kihutamist ennem kui põhiatraktsioonil. Kahjuks päeva viimasel sõidul unustasin pintsaku seljast võtmast enne sõitu ja taskust suutis mu uus Hiina telefon välja kukkuda kui parasjagu karavan 360 kraadi õhus tegi. kadunuks see jäigi. õnneks kõige odavam jupp, mis taskus parasjagu juhtus olema. Soovitan kindlasti külastada kui aega üle on.


Lisaks sai ka parke ja 6 bayan trees templit külastatud ja üht teist ka. Ei saa öelda, et need väikesed oleksid just. kahjuks torntemplisse see päev ei lastud millegipärast. See-eest aga ronisime trepist mäe otsa, niiet särk märg oli pärast.





Dongguanist sai eelmises postis pinnapealselt juba räägitud, seega räägiks vähe qinxin-st ka. sai seal päev oldud erinevate asjade kokkulangemisel ja tegime teoks maapeo mõtte, mis oli ammu peas tiirelnud. pilte kahjuks teha ei saanud kuid omamoodi fun oli see. olime lava kõrval laua juures ja kui esineja tuli laulma siis ta alati tahtis minuga õlut kokku lüüa. usun et selles klubis polnud valge inimene ikka väga kaua käinud kui üldse. stabiilselt olime tähelepanu keskmes ja päris eht oli. keelebarjäär oli stabiilselt 99-100%, kuid ikkagi oli väga vahva. imelik oli see, et kui öeldi et nüüd oli viimane laul siis täpslet 1 minut hiljem oli terve saal tühi. ennenägematu asi minu jaoks. 4000 aastat distsipliini on jätnud oma jälje.

omaennte huumor on lugeda inglise keelseid silte kui aegajalt juhtub neid nägema. see on seetõttu et absoluutselt kõik on siin tõlgitud hiina keelde, isegi KFC nime all on hiina keelne tõlge enamasti, mida siis muust veel tahta. Coca colat olen menüüs näinud Coacola jne, kuid vaieldamatu lemmik on:



Hiina parim osa on seni aga hoopis söök, nad kohe oskavad asjad heaks teha. olen proovinud päris palju asju ja veel rohkem on proovida ilmselt. Esimest korda elus proovisin madu, erinevaid merekarpe olen nii palju sisse söönud kui mahti on olnud, puu- ja aedviljade nimesid ei ole hakanud küsimagi. kõik on hea. ainuke probleem on tihti see, et ei tea kuidas miskit süüa, kas on vaja koorida või mitte. tõeline maiuspala on muidugi see kui mõne keetmata tomati või kurgi toidu seest peaks leidma. Nimelt enamus hiinlasi ei suuda neid asju toorelt süüa, ainult keedetuna. Ei olegi aru saanud kas organism ei talu või pole harjunud nad. Igatahes kui me tellime toorest kabsast salatina siis inimesed vaatavad suud ammuli, kuidas me seda süüa saame. me ainult kiidame sööki takka.

Rääkida oleks rohkemgi, kel huvi see juba teab kuidas ja kust mind leida ja räägin meelsasti, et end huvitavaks teha.