Sri Lanka

Nädal tagasi sai Sri Lanka selja taha jäetud ja viimane aeg kerge kokkuvõte teha. Reis algas Negombost, mis on pealinnast ca 40km ja lennujaamast 15km, kuhu sai öösel kell kaks jõutud ja siis öömaja otsima hakatud. Ettebookimise peale me millegipärast mõelnud ei olnud ja kella kolmeks oligi juba majake mere läheduses olemas. 

Esimene hommik algas ideega rattad alla rentida ja öömaja boss orgunnis ühe rendimehe ukse ette kui parasjagu hommikust sõime. Pooleli oleva söögi tõttu võtsime visiitkaardi ja küsisime kui kaugel. Vastus: "200 meetrit". Pärast söömist alustasime 200m kõnnakut ja pärast 15 minutit ei olnud me veel rendimeheni jõudnud. Väga pikk 200m ikka. Hüppasime suvalisse rolleri rendikasse sisse ja pärast 15min kauplemist jalutasime minema kuna tüüp ei olnud nõus 0,2€ päevas veel alla andma üle 3 nädala 2 rolleri eest. Oma viga tal. Jalutasime edasi ja mingihetk tegime järjekordse tuk-tuk sõidu kutse peale nalja, et oleks tore ise see rentida. Järgmises putkas saime juba nii kaugele, et läksin motikaga testsõitu tegema ja tagasi tulles Jaagup ütleb: neil on tuk-tuk rendi võimalus ka. Silmad lõid särama ja mitte väga pika kauplemise peale 10€ päev +kindlustus ja diil tehtud. Hiljem selgus, et kohalik oleks sama tehingu saanud 4€ päev, aga sel hetkel tundus 10€ päev ikka ülisoodne, tegelt siiani tundub.

Esimene sihtmärk oli Kandi. Mina lenksude vahele ja Jaagup tagapingi sviiti ja reis algas. Ei läinud just väga kaua kui liikluskultuur kohale jõudis. Vandumine oli minusugusele rahulikule inimesele ülimalt tihe nähtus, sest ca 2x tunnis tuli 2 rekat või bussi korraga sulle kitsal teel vastu. 

Läks veidi aega ja reisilõpuks sain isegi kirja päeva kus mitte kordagi vanduma ei pidanud. Sealjuures liiklus jäi samaks, lihtsalt ise muutus tuimaks ja oskas juba eeldada iga pimeda kurvi tagant mingisugust üllatust.

Mõned kookose mahla peatused ja saigi Kandisse jõutud kus väikese manööverdamisega hostel leitud ja linna peale siirdutud. väga erilisi plaane peale söömise esialgu polnud ja sai maha istutud kohta, mille nimi vist mu üks lemmik baari nimesid üldse: Slightly Chilled place. ilus nimi.

Järgmistel päeval sai suundutud Sigiriyale, mis oli ülehinnatud kivi. ei ole vastu pileti eest maksma, aga 30$ oli kindlalt liiga palju. Meelde jäi samas kibestunud päss, kes proovis giidi ametit meile pähe määrida ja tema kommentaarid kui ma ütlesin, et ma olen ise giid ja siis ekslesin ringi piletkioskit otsides.

Kohe järgmisel päeval oli idee, siirduda järgmise ronimise retke suunas: Adams Peak, (mõned googli pildid peale vajutades) mis on kohalikele püha mägi, mille otsas on buddha jalajälg. Loomulikult soovituslik start kell 2 öösel, et päikesetõusu näha. Mägi kujutab endast 5000 trepiastet ja ca 3 tunnist retke. Järgisime soovitusi ja startisime kell 1, et vältida rahvamasse. Ei läinud just kaua kui avastasime, et sellest ei olnud suurt kasu ja ca pärast 2 tundi sai selgeks, et tuhanded inimesed on millegipärast just selle päeva ronimiseks valinud. Viimased 100m liikusime umbes tunni ajaga, enne kui lõpuks alla andsime, sest lõppu veel näha ei olnud. Jep, andsime alla. Siiski kahetsust pole, kuna sai suht siiber kohalike samadele küsimustele vastamisest pakitud olekus. Selgus, et sel päeval oli täiskuupüha ja pikk nädalavahetus pühasid rahval ja kõik olid loomulikult valinud need päevad püha mäe otsa ronimiseks.

Edasi sai liigutud Ella-sse ja sealt rahvusparki Leoparde vaatama. Ellas sai käidud nii musta kui rohelise tee tehases ja kerge testimine tehtud mõlemas. Ostsin rohelise tee kaasa on vastuseks kumb rohkem meeldis. Pildil teepõõsas. selgus, et nii musta kui rohelist teed tehakse samadest tee lehtedest, lihtsalt protsess on erinev.

Yala rahvuspargi tuur algas jällegi meeldivalt kell 5 hommikul, et näha loomasid nende põhilisel liikumise ajal. Kõik mis lubatud peale karu sai ka nähtud. Kõva zoomiga sai isegi leopardid peale.

Bambi:

ahv:

elevandid:

Edasi sai suundutud lõunaranniku äärde surfama ja veemõnusid nautima. Surfimisest ühtegi pilti tehtud ei saanud, aga 3h sai proovitud kokku ja sain isegi laine peal püsti lõpuks korduvalt. olin suht rahul arenguga. siiski sain hakkama ainult otse sõitmisega ja väikeste lainetega, kuid asi seegi.

Kõrvalpõikena sai madusid vaatamas käidud:

tee peal sai järsku märgatud kuidas mustad mehed kalavõrku välja sikutavad ja sai ka appi mindud:

Viimased 3-4 päeva sai Kalpitiya lähedal rannaääres mööda vedeletud. Algselt oli idee lohesurfi proovida, kuid selgus, et tuul lõppes päeval, mil me sinna jõudsime. Sellest polnud hullu, kuna majapidamise boss oli eestlane, kes aitas meil ülejäänud ajale lahenduse leida. Sain näiteks kookoseid puu otsast ise alla lõigata ja pärast avada. ise tehtud ikka parim!

Hetkel põhja-tais Chiang Rai-s ja lähipäevil Laos. kui piisavalt materjali, tuleb ka uus post. tsau!