Sri Lanka

Nädal tagasi sai Sri Lanka selja taha jäetud ja viimane aeg kerge kokkuvõte teha. Reis algas Negombost, mis on pealinnast ca 40km ja lennujaamast 15km, kuhu sai öösel kell kaks jõutud ja siis öömaja otsima hakatud. Ettebookimise peale me millegipärast mõelnud ei olnud ja kella kolmeks oligi juba majake mere läheduses olemas. 

Esimene hommik algas ideega rattad alla rentida ja öömaja boss orgunnis ühe rendimehe ukse ette kui parasjagu hommikust sõime. Pooleli oleva söögi tõttu võtsime visiitkaardi ja küsisime kui kaugel. Vastus: "200 meetrit". Pärast söömist alustasime 200m kõnnakut ja pärast 15 minutit ei olnud me veel rendimeheni jõudnud. Väga pikk 200m ikka. Hüppasime suvalisse rolleri rendikasse sisse ja pärast 15min kauplemist jalutasime minema kuna tüüp ei olnud nõus 0,2€ päevas veel alla andma üle 3 nädala 2 rolleri eest. Oma viga tal. Jalutasime edasi ja mingihetk tegime järjekordse tuk-tuk sõidu kutse peale nalja, et oleks tore ise see rentida. Järgmises putkas saime juba nii kaugele, et läksin motikaga testsõitu tegema ja tagasi tulles Jaagup ütleb: neil on tuk-tuk rendi võimalus ka. Silmad lõid särama ja mitte väga pika kauplemise peale 10€ päev +kindlustus ja diil tehtud. Hiljem selgus, et kohalik oleks sama tehingu saanud 4€ päev, aga sel hetkel tundus 10€ päev ikka ülisoodne, tegelt siiani tundub.

Esimene sihtmärk oli Kandi. Mina lenksude vahele ja Jaagup tagapingi sviiti ja reis algas. Ei läinud just väga kaua kui liikluskultuur kohale jõudis. Vandumine oli minusugusele rahulikule inimesele ülimalt tihe nähtus, sest ca 2x tunnis tuli 2 rekat või bussi korraga sulle kitsal teel vastu. 

Läks veidi aega ja reisilõpuks sain isegi kirja päeva kus mitte kordagi vanduma ei pidanud. Sealjuures liiklus jäi samaks, lihtsalt ise muutus tuimaks ja oskas juba eeldada iga pimeda kurvi tagant mingisugust üllatust.

Mõned kookose mahla peatused ja saigi Kandisse jõutud kus väikese manööverdamisega hostel leitud ja linna peale siirdutud. väga erilisi plaane peale söömise esialgu polnud ja sai maha istutud kohta, mille nimi vist mu üks lemmik baari nimesid üldse: Slightly Chilled place. ilus nimi.

Järgmistel päeval sai suundutud Sigiriyale, mis oli ülehinnatud kivi. ei ole vastu pileti eest maksma, aga 30$ oli kindlalt liiga palju. Meelde jäi samas kibestunud päss, kes proovis giidi ametit meile pähe määrida ja tema kommentaarid kui ma ütlesin, et ma olen ise giid ja siis ekslesin ringi piletkioskit otsides.

Kohe järgmisel päeval oli idee, siirduda järgmise ronimise retke suunas: Adams Peak, (mõned googli pildid peale vajutades) mis on kohalikele püha mägi, mille otsas on buddha jalajälg. Loomulikult soovituslik start kell 2 öösel, et päikesetõusu näha. Mägi kujutab endast 5000 trepiastet ja ca 3 tunnist retke. Järgisime soovitusi ja startisime kell 1, et vältida rahvamasse. Ei läinud just kaua kui avastasime, et sellest ei olnud suurt kasu ja ca pärast 2 tundi sai selgeks, et tuhanded inimesed on millegipärast just selle päeva ronimiseks valinud. Viimased 100m liikusime umbes tunni ajaga, enne kui lõpuks alla andsime, sest lõppu veel näha ei olnud. Jep, andsime alla. Siiski kahetsust pole, kuna sai suht siiber kohalike samadele küsimustele vastamisest pakitud olekus. Selgus, et sel päeval oli täiskuupüha ja pikk nädalavahetus pühasid rahval ja kõik olid loomulikult valinud need päevad püha mäe otsa ronimiseks.

Edasi sai liigutud Ella-sse ja sealt rahvusparki Leoparde vaatama. Ellas sai käidud nii musta kui rohelise tee tehases ja kerge testimine tehtud mõlemas. Ostsin rohelise tee kaasa on vastuseks kumb rohkem meeldis. Pildil teepõõsas. selgus, et nii musta kui rohelist teed tehakse samadest tee lehtedest, lihtsalt protsess on erinev.

Yala rahvuspargi tuur algas jällegi meeldivalt kell 5 hommikul, et näha loomasid nende põhilisel liikumise ajal. Kõik mis lubatud peale karu sai ka nähtud. Kõva zoomiga sai isegi leopardid peale.

Bambi:

ahv:

elevandid:

Edasi sai suundutud lõunaranniku äärde surfama ja veemõnusid nautima. Surfimisest ühtegi pilti tehtud ei saanud, aga 3h sai proovitud kokku ja sain isegi laine peal püsti lõpuks korduvalt. olin suht rahul arenguga. siiski sain hakkama ainult otse sõitmisega ja väikeste lainetega, kuid asi seegi.

Kõrvalpõikena sai madusid vaatamas käidud:

tee peal sai järsku märgatud kuidas mustad mehed kalavõrku välja sikutavad ja sai ka appi mindud:

Viimased 3-4 päeva sai Kalpitiya lähedal rannaääres mööda vedeletud. Algselt oli idee lohesurfi proovida, kuid selgus, et tuul lõppes päeval, mil me sinna jõudsime. Sellest polnud hullu, kuna majapidamise boss oli eestlane, kes aitas meil ülejäänud ajale lahenduse leida. Sain näiteks kookoseid puu otsast ise alla lõigata ja pärast avada. ise tehtud ikka parim!

Hetkel põhja-tais Chiang Rai-s ja lähipäevil Laos. kui piisavalt materjali, tuleb ka uus post. tsau! 

Bangkok

Olen kaks ja pool kuud siin viibinud ja kuna turisti väga mänginud ei ole, ei ole ka posti varem tulnud. Viimasel ajal olen rohkem käsile ennast võtnud ja vähe ringi ka vaadanud päevasel ajal. Mitte, et kõik siin veel nähtud oleks, aga olen järjele jõudmas vähemalt. 

Hetkel on Bangkokis huvitav aeg juba pikemat aeg poliitiliselt kuna protestid on muutunud juba tavaelu osaks. Seda nimelt seetõttu, et mõned suuremad ristmikud on protestijate poolt hõivatud ja kontserdid ja melu käib täie hooga seal. olen mõned korrad neid külastanud ja kui ma ei teaks, et tegemist on protestidega siis arvaksin et tegemist on festivaliga. umbes nagu Viljandi Folk näeb välja. See mida meedias räägitakse on müstika mulle kust need pildid/videod ja muu võetakse. ma pole nii rahulikku meeleavaldust kunagi näinud ja olen kogemata olnud varem Istanbulis kui ka Egiptuses kui seal mässud tekkisid.

Enamus suuredmad turud on nüüdseks läbi käidud ja ulme hinnad on ikka. Eile sai paadiga mööda kanaleid sõites turule mindud ja ostetud järjekordselt 2€ särk, mis eestis alla 10€ küll ei usu et saaks. kunagi ei tea muidugi, ma pole just suurem asi shoppleja muidu. Kõikide turgude nimed ei meenu kuid sai käidud väidetavalt aasia suurimal turul, mis toimub ainult nädalavahetusel ja pühapäeviti saavutab maksimaalse täituvuse. kõike on saadaval. Turg oli nii suur et heal juhul 10-20% sai käidud ja siis sai villand.

suur toiduturg:

Tänavatoit ja üldse toit on ka väga huvitav asi, mida tais olles proovida. Eriti kui vähegi vürtse kannatada, mida ma loomulikult ei suuda. Aga eks tuleb alati meelde jätta ja seda öelda ja kui ununeb siis paar nädalat kohe jälle meeles pärast punetavat nägu.

Kõige huvitavam asi kindalt on uisutamas käimine olnud, seda just seetõttu et viimati sai see hull trikk tehtud kui olin 8-10 aastane. Eestiski keeldusin sellistest kutsetest, siin tundus see idee kuidagi huvitavam kuna kohalik inimene polegi jääd ega lund kuidagi muud moodi näinud kui enamasti just jäähallis.

Ja nagu ikka hullude ideedega juhtus ka sedasi seekord, olin üllatavalt osav ja ei kukkunud kordagi, kuigi panin peale kõikvõimalikud kaitsmed mis mulle välja pakuti. Ja tulemuseks oli, et olen ka teist korda juba ära käinud ja ei imesta kui tuleb ka kolmas kord. 

Karti sai ka sõitmas käidud siserajal, mida polnud ka aastaid teinud. üllatavalt huvitav oli seegi, ilmselt isegi lähen veel. Pilte kahjuks ei teinud seal.

Nädal tagasi sai käidud maailma kõrgeimas vabaõhubaaris SkyBar (peale vajutades valik pilte Googli poolt), mis asub 63. korrusel. Samas hotellis ööbisid ka "Pohmaka II" näitlejad kui bangkoki osa tehti ja seal on ka nende nimeline kokteil, mis oli kohustus ära proovida. väga ilus baar hea vaatega.

Ja peod, peod, peod need on siin muidugi 24/7 ja 7 päeva nädalas käimas. Üsna ägedad, aga seda on raske sõnades kirjeldada. Peab oma silmaga nägema. 

Kindlasti unustasin paljud asjad ära, aga kel huvi see küsib.

Järgmine post Sri Lankast

Vietnam, Hanoi

sai sellises kena nimega kohas nädal veedetud. Huvitav kommunismi kogemus võiks öelda, kuid mulle tundus Kuubal käies, et seal oli kommunism suuremad juured maasse ajanud. Vietnamis on suht raske aru saada, et tegemist on kommunistliku või õigemini sotsialistliku vabariigiga kui sümboolikat tähele mitte panna, mida ei olegi eriti palju. Mingeid talonge ning kauba puudust riiulitel kordagi silma ei jäänud nagu Kuubal.

Sarnasuseks oli odavus. Suureks sarnasuseks. 

Pool kogemata võtsin oma öömaja vanalinnas õigesse kvartalisse, mis tuli välja on seljakotituristide kvartal ja seetõttu oli superlihtne teiste reisikaaslastega tuttavaks saada. Esimesed 2-3 päeva lasingi sellel vedamisel end kanda.

Mingil hetkel sai avastatud, et ühes vanalinna kvartalis saab värsket vaadiõlut igapäev õhtuti 5000 dongi ehk ca 0,20€ eest 0,3L klaasis. Pealegi väga head õlut. Paar järgmist õhtut sai selles kvartalis sõpru leitud ja hoitud. Kuigi need väiksed toolid (all paremal sinised) olid väga ebamugavad olid kliendid tavaliselt kuni õlu otsa sai ja siis mindi järgmist kohta otsima. Igal urkal oli tavaliselt 1 või 2 vaati õlut ja eesmärgiks oli see õhtuga läbi müüa, sest kes see homme enam vana õlu tahab. 

Paljukiidetud odav õlu:

Ringi liikudes märkasin sellist tänavat ja see on siiani kasutuses olev raudtee. Omapärane tänav kindlasti. võrreldav Eesti mõistes kui Tallinna vanalinna läbiks raudtee.

 Koolilapsed luku taga, ilmselt et maksimeerida õppeedukust ja vähendada lollitamist.

Sai käidud Hanois olles: Ho Chi Minh mausuleoum muuseumis, mis oli väga imelik muuseum. Puudusid peaaegu täielikult inglise keelsed seletused ja üldse väga sürrealistlik ülesehitus muuseumis kus suurte tähtsate meeste piltide vahel oli järsku abstraktne kunst jne. siiski ära sai käidud. Lisaks veel sõja muuseumis, ajaloo muuseumis, Hoa Lo vanglamuuseumis ja võimalik, et veel kuskil mis hetkel ei meenu. Läbiv probleem muuseumites oli nagu sotsialistlikule riigile kohane, räägitakse ainult võitudest, kuid mitte iial kaotustest. 

Liiklus on muidugi omaette nähtus Hanois ja kuulujärgi pidi Ho Chi Minh city olema 3x hullem. Minujaoks oli hanoi juba enesetapu igatsejate linn. täiesti tavaline nähtus oli et ühesuunalisel tänaval tuli 5+ rollerit vastu igal ajahetkel. rääkimata siis muudest liiklusreeglitest. kes ees see mees ja igaüks vastutab enda elu eest. samas mitte kedagi see nagu ei häirinud. Ilmselt kuna kõik teevad samu asju. Illustreeriv pilt parkimisest. 

Hanois oli täiesti võimatu käia kõnniteel sarnaste parkimisvõtete tõttu, 90% ajast on jalakäijad sõiduteel ja vaatavad üleõla, et mõnele kamikaze sõelujale jalgu mitte jääda.

Kunagi tulevikus Bangkok, Tai

Brunei

Pealinna nimeks on Bandar Seri Begawan. Ilus nimi. Valisin selle koha 2-päevaseks peatuseks Austraaliast Aasiasse ja arvan, et oli hea otsus. Paras aeg selle riigi jaoks.

Royal Brunei ja soovitan kindlalt. Pole nii tühje ja hea teenindusega lennukeid veel kohanud. 3 kohta näkku garanteeritud, pikal lennul see nagu äriklass.

Esimene õhtu jalutama minnes kohtasin inimtühjal tänaval juhuslikult kohalikku, kelle sõber oli sööma minemisega üle lasknud. Liitusin ise, viis autoga kohalikku restosse ja vastas mu küsimustele mida ma Bruneis teha võiks. Sain kõige suurema kookospähkli mida ma kunagi näinud joogiks ja lasin temal sööke valida. Oli hea küll.

 

Uut päeva alustasin sultani muuseumi külastamisega, oli ikka pirakas paljude kingitustega sultanile, Eesti oma ei märganud. Uhasin ringi 1,5h jalga antud sussides ja ära võttes oh üllatust. Sussid puhtamad kui mu pestud sokid. Tähelepanuväärne!

Jõe poole suundudes põikasin postkontorist läbi ja on ikka odav küll postkaardi saatmine siitpoolt maailma. 1 kohalik = 0,6€ ehk 0,3€, mis on odavam kui Eesti sisene saatmine.

Jõe peal kauplesin diili 1h tiirutamist lõpuga Brunei muuseumi juures 12€, mis tundus kõva tehing kuni nägin, et liiter maksab 0,37€. Aga pull oli ikka. 

jõe linn 40 000 elanikuga

 pood:

Muuseumi põhiatraktsioon oli mulle nafta osakond: tootmine, tehnoloogia jne. Väga huvitav, polnud enne aimu rohkem kui Ewingite teleseriaalist aastaid tagasi nähtud ja unustatud sai.

Kõik muuseumid on riigis tasuta, kõik 3-4. külalisi tundus alaliselt alati vähem kui töölisi. Seltsis neil tore vähemalt.

Fakt: peamošeest kõrgemat hoonet pealinnas ehitada ei lubata.

Kokkuvõttes huvitav koht kus 24h vahepeatusena puhata. Välja arvatud sülitajatel ja risustajatel , kes 600€ trahv minimaalne.

Auckland

olin ainult ühe päeva selles linnas, kuna kuupäeva värk mis juba cooki saartele minnes aja sassi lõi, juhtus ka tagasiteel ehk planeeritud kahe päeva asemel sai üks. pole hullu, suht kindel, et seda riiki külastan tulevikus pikemalt. kuna palju aega polnud, siis lennujaamas uurisin välja mida teha on võimalik ja leidsingi end kiirelt ja lihtsalt kesklinnast.

Suundusin meremuuseumi, kus sisenedes öeldi mulle, et kui kiirelt teed siis saad eesoleva grupi kätte, kelle juures on ka giid. grupp koosnes peaasjalikult inimestest, kes olid pensionil. Giid oli päris põhjalik ja rääkis kuidas Uus-meremaa omal ajal asunikega täideti, kuidas, miks jne. väga huvitav oli.

Õige reisimees reisis vanasti nii

Kui ei eksi siis on tegemist maailma väikseima aurupaadiga, mis siiani tegutseb veel

Seejärel tiirutasin vähe linnas ringi ja suundusin Kunstimuuseumi kuna seal algas parasjagu tasuta tuur giidiga ja mõtlesin, et ehk on väärt külastamist. polnudki ammu kunsti muuseumis käinud. suht norm oli.

Huvitav skulptuur

Sain ilmselt oma elu ühtesid parimaid merekarpe, nii suuri kindlasti polnud saanud. ja nii odavaid ka ilmselt mitte. 6€ kilo kesklinna pubis. pidi meeldima.

Ööbimine oli lennujaama juures kuna lend oli vara hommikul Bruneisse, Bandar Seri Begawani. Tasuta transport lennujaamast ka sinna, niiet kõne peale tulid vastu ja lendame kohale 5-10min ja siis selgub et mu krediitkaart ei tööta nende juures. proovib kõik variandid läbi ja ei midagi. mul sula ka pole, kuna viimane päev ja ei tahtnud väga varuda. Nonii lähen siis tasuta transpordiga tagasi lennujaama ja oh imet rahaautomaadist kohe esimese korraga kõik töötab. sõidan tagasi ja maksan.

Järgmine kord Brunei

Aitutaki

See blogi tuleb rohkem piltidest kui jutust. Olin ainult ühe päeva saarel ja arvestades, et rarol mõni päev vahtisin niisama oleks võinud parem aitutakil vahtida, aga mingil imelikult kombel ma selle peale ei tulnud. Pole hullu, põhiasjad said nähtud ikkagi.

enne piltide vaatamist tasuks teada, et saart külastas Aitutaki ajaloo kõige rängem taifuun 4a tagasi hävitades 90% saare taimestikust. õnneks palmid kasvavad väga kiirelt.

Reisi kava oli järgmine hommiku kell 08 lend ca 45 minutit, propelleriga Saabil. Seejärel tunnine bussireis ümber ning risti-rästi läbi saare kus giid rääkis kõik mis teadis ära ja ega palju rääkida polnudki väga. Bussireisi käigus külastasime Pacific resorti, mis on maailma parim butiikhotell ehk väikehotell viimased 3a. Mõne pidid, hind algab 600€ päeva eest.

Bussiekskursioonile järgnes laevareis laguunil, mis oli päeva põhiatraktsioon. Sai külastatud mitut laguunisaart ehk mutut 

ning snorgeldatud kaladega

ja õppisin ära ka kuidas kookospähklit avada ning nägin ka kookospähkli krabi, kes alustab elu karbisees kuni kasvab suuremaks. hetkel siis väike pildi peal. nägin Rarol looduses ka väiksemaid täiskasvanuid.

Külastasin ka väidetavalt maailma kõige väiksemat postkontorit one foot islandil. Sain sealt kõige ägedama templi passi. pildil netist leitud analoog

Jalutades ümber saare selgus et teisel pool külge on kive korallrahust kaldale uhutud. Olin küll paljajalu, kuid ei viitsinud tagasi ka kõndida ja vaikselt manööverdasin läbi ja tegin mõned jäädvustused.

palmi kasvamise algus:

Nendel mutudel on toimunud ka „Ellujääja“ ameerika ja inglise versioonid 5-6a tagasi. Ei saa öelda, et kehv asukoha valik. Paroodia leidsin ka youtubest

  

Väga nauditav keskkond päeva mööda laskmiseks. 

PS: Cooki saared olid mu 50. võõrriigiks. Tähiseks sattus päris norm riik.
Järgmiseks Auckland ja Bandar Seri Begawan