Pärast Austraaliat võtsin suuna nagu pealkirjast aru võib saada Cooki saarte peasaarele Rarotongale, viimasel päeval käisin ka päevatuuril Aitutakil ja koheselt seal olles tekkis mõte miks ma sinna varem juba ei läinud. Päeva siiski olin, aga sellest hiljem.
Esimene maandumise õhtu muidugi selgus minu suureks üllatuseks, et olen jõudnud eilsesse päeva. lennuk startis 12. oktoobril kell 17 ja maandus 11. oktoobril 2350, niiet sain 12 oktoobri peaaegu täies mahus 2x läbi elada. huvitav kogemus. sellega asi muidugi ei lõppenud, kuupäev tingis et mul hotell algas ka homsest. õnneks tehti kõne omanikule ja no problemo. aeti üles ja sain toa.
Tee peal hotelli bussijuht rääkis, et kui näete rannas vaalasid ujumas, siis vaadake hoolikamalt ja peaksite hoopis kohalikku naist nägema. Vaala hooaeg nimelt lõppes kuu tagasi. on ikka pirakada küll enamasti.
Esimened kaks päeva Rarol läksid matkates, esimene hommik algas sellega, et leidsin tee iganädalasele laadale, kuhu üle saare inimesed kokku tulevad et osta/müüa ja juttu ajada. isegi bänd mängib. nädala tippsündmus pika puuga.
Leidsin turult head paremat ja lasin tuulel ennast jahutada kuni sai siiber paigal olemisest ja viisin asjad ära ja läksin bussipeatusse, vähemalt lootsin et pink katusega on see. õnneks istusid kaks inimest minu suureks rõõmuks ja sain küsida neilt "kas olen õiges kohas?". tuli välja, et õnn oli lühike mul, nad ka ei teadnud mitte midagi ja lootsid et on õiges kohas täpselt nii nagu minagi. ootasime siis seal natukene aega ja buss tuligi. kui bussijuht küsis kuhu minek, siis ütlesin: "kuhugile, igalepoole" ja istusin peale.
Kaua ei sõitnudki, kaardi järgi ca 16km (ehk pool ringi saarel) ja siis otsustasin maha minna. edasi kõndisin 8km randamööda ja nautisin laineid, üksikuid kalu, palme ja mõnusat tuult. 8km järel jõudsin Muri randa kus kasutasin võimalust esimest korda elus kajakkiga sõita. mõnus tunnine puhkus kõndimisele. kalu väga ei näinud kahjuks, vähemalt sai ujuda.
ülejäänud 8km kõndisin jala tagasi ööbimisse mööda teed mis oli max 200m rannast, enamasti aga üsna kalda lähedal. eesmärk polnudki kõndida kuid minule teadmatult lihtsalt bussid enam laupäeval nii hilja ei sõida ja kuna ilm oli ilus siis väsimus väga maksmusele ei saanud. ilus kõnd ja väga rohkem ei oleks tahtnudki kuna olin plätudega. vähemaalt oli hea isu pärast.
kohe järgmine päev mõtlesin hommikul teha saart läbiva matka. Põhjus oli nats sunnitud, sest oli pühapäev ja siis suht midagi ei toimu kuna kõik kirikus laulmas. kiikasin ka ühesse sisse teel matkale aga jutluse osa ei olnud mahti kuulata ja kaua ei olnud. võtsin koti kaasa, et tee peal vett, süüa osta aga sellel samal põhjusel miks matkale läksin olid ju ka poed kinni ja mitte midagi ei saanud. Niiet tuli allikatest vett juua 3h matkal. õnneks tuli pool teed paduvihma niiet palav väga polnud. muidugi see pool teed osutus kõige järemaks osaks teelt, niiet oli omamoodi tegemist, et mitte libiseda. Olin väga ettevaatlik kuna tuli välja, et ketsid on ka kuluma hakanud ning muda ja vihm just kaasa ei aidanud. Ometi käisin perseli 3 korda teekonna jooksul. matk oli huvitav ja oli täielik vihmametsa tunne eriti vihma arvestades. kõrgeim punkt ca 9km teekonna jooksul oli ca 400m ja arvestades et pool matka oli väga väikse kaldenurgaga siis oli päris korralik üles- ja allamäge etapp vahepeal kus 1,5km jooksul tõusin ca 300m ehk keskmine tõusunurk 20%. ikka väga raske oli vahepeal libedas ronida. ohtu õnneks polnud kuna mets oli nii tihe, et isegi kivi ei veerenud alla.
vaated olid olemas, aga vihm takistas täiuslikku vaadet, niiet nägin ainult ühele saare poole selgelt. asi seegi, tuleb tagasi minna.
Esimese asjane pärast raja läbimist otsisin putka kus süüa/juua saaks ja võtsin liitri ananassimahla ja vist parima kalavõileiva, mis kunagi saanud. Nii mahlast ei mäleta teist. Eks tühi kõht aitas kaasa ka natukene. Õhtu sain esimest korda elus fritüüritud banaane, väga huvitav ja hea oli.
Järgmised 4-5 päeva puhkasin ja tegin oluliselt vähem, ilm oli ka mõnus pilvine ja 25C. Ostsin ka kohalikud juhiload politseist. võin sõita nüüd rekaga ja bussiga. õppeprogramm koosnes 30 minutit järjekorras seismisest, mille läbisin ilma ühegi suurema veata. Kinos käimise kogemus oli omamoodi vahva. Keset seanssi läksid järsku tuled põlema ja selgus et algas paus. Sellist asja polnud ma varem veel kogenud. Istmes oli ka paras vedru mis survestas tagumikku. Saal iseenesest oli üllatavalt suur, 250 kohta umbes, milles umbes 20 oli seekord täidetud.
No comments:
Post a Comment