36. päev - vaikselt töristades Belgia

Päeva esimeseks sihtmärgiks sai Omaha Beach ehk 2. maailmasõja Prantsusmaa vabastamiseks alguse saanud randumisrannast. Enamik natside kaitseehitistest on tänaseks päevaks elimineeritud välja arvatud mõne üksiku koha, millest ühes ma ka käisin. Suht 1:1-le filmidest ja sõjamängudest meelde jäänud piltidele nägid punkrid välja.

Omaha rand ise oli nagu 1 suur suvitusrand, ainuke erinevus, et kõikjal ameerika ühendriikide lipud väljas ja kõik avalikud kohad kannavad randumist meenutavaid nimesid.


Käisin ka vastavas muuseumis ja päris huvitav väljapanek oli. Sai kõike ka suht lähedalt nähtud ja üle vaadatud. Palavale päevale hea vaheldus. Kerge jäätee peale ja minekut, nägemist Prantsusmaa, tere tulemast Belgia. Teekond Belgia oli suht erinev eelmistest päevadest, kuna seekord oli enamik päevast väikestel maanteedel ja vältimatul juhul ka kiirteel jupiti.



Esimesed märgid tagasijõudmisest on olemas. Mõni hetk pärast öömaja võtmist hakkas sadama ja üldse ilm on veidi jahedam. Praegu peaksin olema linnas nimega nieuwoor.... midagi, ei mäleta, ööbimise nimi oli ka midagi sarnast uispieln..... Tundusid vähemalt ehtsad kohalikud nimed ja nende järgi ka valitud sai, Brugge oleks kuidagi liiga lihtne valik olnud. Igatahes kogemata sattus vahva linn, pikk paadisadam ja väga uhke liivarand paistab otse baarist kus hetkel seda juttu kirjutan.

Olen käinud kus ma olen, kuid midagi teha ei ole, isegi kui oleks täielik kolgas olnud oleks see linn ja riik mulle meeldinud, sest siin saab saksa keeles rääkida. Kuigi koolis ja vahetult peale kooli oli sellest keelest mul parajalt siiber ja pigem vältisin selles suhtlemist, siis mida aeg edasi, seda enam otsin võimalusi seda rääkida (pidevalt otsin suhtlust saksa motomeestega). Praktikat veidi rohkem ja oleksin sõiduvees.

Tellisin baaris kohalikke merekarpe/rannakarpe, ei tea kumba. Toodi korralik poti täis ikka. Lihtsalt ei jõua ära süüa, sai friikate söömisega veidi liiga tehtud, oleks pidanud need üldse alles jätma ja ainult mere värgile keskenduma. Päris head asjad ikka, vahet pole mis stiilis tehtud, seda sööki lihtne rikkuda pole.

Hommseks on ainult üks 100% kindel eesmärk: Opeli muuseum Tijeni-s, Hollandis. Kuna ametlikku Opeli muuseumi ei eksisteeri minu andmetel, siis on see lähedaseim variant oma silmaga Opeli ajalooga tutvumiseks. Tõsiselt loodan, et sain hollandi keelest piisavalt hästi aru (sarnaneb saksakeelele hääldus), siis homme peaks 13-17 muuseum avatud olema. Umbes selleks ajaks plaanin ka sinna jõuda.

Pole veel suutnud otsustada, kas tulla üle Taani ja Rootsi koju või üle Poola. Reaalsem on Skandinaavia variant, aga eks tuleb ka ilmateadet vähe uurida. Pusa viskasin ära pärast plahvatust, seega on ainult üks soojem asi peale särkide alles ja sellel ka varukad puuduvad. Skandinaavia variandi vastu räägib, et paat stardib eesti poole kell 1730 ja see tähendab, et ma peaksin homme meeletult pika päeva tegema (pakun 900-1200km – pole veel kontrollinud), et pühapäeval kindlapeale õigeaeglselt paadi peale jõuaksin.