Rooma – varemetes linn

Päeva ringi tatsatud ja üht-teist on tehtud/nähtud. Ilm on järjest kehvemaks läinud, kuid siiski pigem soe kui külmapoolne, lihtsalt märg.

Sai kogemata paavsti kuuldud ja siis nähtud, kui parajasti Vatikani sai jõutud ja rahvas kohe rõkkama hakkas, alguses oli segadus suur, kuna ei osanud kuhugi poole vaadata. Õigepea see probleem lahenes ja kõlaritest kuuldule sai visuaalse osa ka juurde. Ei olegi enne nii suurt superstaari näinud, et rahvas rõkkab ja klaasistunud pilkudega usutakse iga sõna, mis nende poole kõlaritest kaugel asuva maja aknast saabub. Vanad inimesed põlvitavad lausvihmas külmadel kividel ja on õnnelikud selle üle!



Sai kohustuslikud muuseumid ja sinnajuurde kuuluv ka ära vaadatud – kõik on suur, üüratu ja raha lugemata tehtud – otseselt ei paista kuskil vaeste ja nõrkade kaitsmist ja aitamist, vähemalt mitte selle kullalao tagant, mis muuseumides nähtaval on. Ühe paavsti sõrmus oli ka väljanäitusel, kaldun arvama, et kui paavst seda kullakangi kandis, siis seda kätt ta jõudis vaevaliselt üles tõsta. Tõesti, sõrmeava oli väikseim osa selle kuldkangist sõrmuse juures. Igal ühel omad prioriteedid.

Sai Colosseumi juures ka käidud. Vahvalt muidugi 2 minutit pärast sulgemist kohale jõutud ja seetõttu ainult välist suurust imetletud saadud. Suur oli. Ehk mõnipäev uuesti, tahaks ikka sisse ka jõuda.



Söök/jook: pizza oli suht normal, õlu on täitsa vahva olnud ja isegi 1 vein ära lahendatud kohustuslikus korras, ilmselt oli hea, aga rohkem siiski ei võta. Vähemalt mitte ennem kui saab 2008. aastakäiku keeratava korgiga, mitte punniga. Tuleb eelistada kvaliteeti. Muu kohalik söök pole erilist vaimustust tekitanud, täiesti tavaline olnud – kreekas oli tase parem, vähemalt ühes konkreetses restoranis kus enamasti käidud sai. Õnneks siiski McDonaldsis saab klassikat nautida ja selle reisi ajal olen kaht uut burgerit maitsta saanud. Väärt reis.

Pärast õhtusööki tekkis tühi aeg ja mõtlesin vana harjumust taaselustada, et välisriikides kohalikus keeles pealeloetud filmi kinno vaatama minna. Filmi valides ei saanud midagi aru ja võtsin esimese algava filmi, milleks osutus „Meistervaras, mina“. Müüjalt standardküsimus: „Tead ikka, et see itaalia keeles?“ Vaatamist see ei seganud, kuigi kui ülejäänud saal naeris krampides, mina vaikisin ja mõtlesin, mis siin naljakat sai olla. Soovitan kõigile välismaa kino varianti, huvitav päris.

Homseks otsene plaan veel puudub. Tahaks minna San Marinosse, kuid kõigepealt tuleb lahendada transpordi probleem kuidagi. Jõuab veel uurida.