12. päev Laiskuslikust edust ebaedusse

Hommik algas siis Meteore-s ja algus oli väga visa kohe esimeses kurvis linnast välja sõites tegin midagi imellikku, taguratas hakkas veidi vibama ja läksin üle telgjoone. Ei tea kas pidurdasin liiga hilja, rehvid olid külmad või oli hoog liiga suur. Edasi võtsin rahulikumalt ja jäin ka korra teeäärde seisma ja mõtlesin asja läbi, õnneks tuli tagant tšehhi motomees, ilmselt tsehh. Tõmbasin sappa ja koos sõitsime läbi mägede, õnneks polnud ta miski kurvide hiiglane ja saingi üsna heas rahulikus tempos kulgeda Ioannina poole.
Jõudsin suht edukalt sinna, lendasin kohe tankla, paak täis ja küsin, kus Triumphi service asub, tüübid ühtegi sõna inglise keelt ei osanud, joonistati tükk aega kaarti, kuid koguaeg läks keerulisemaks, kuna küll tuli meelde et tee-ehituse pärast ümbersõit jne. Ca 5min hiljem teisel tüübil kannatus katkes ja lendas rolleri peale ja karjus et tule ja juhatas mu kohale.
Service oli pigem väga eduline, kogukupatust teha ei lasknud, kuna oleks ehk homme valmis saanud, seda aega ma seal olla ei viitsinud ja ütlesin, et teeme põhilise: pidurid, õlid, ketipingutuse ja uus käsisiduri hoob. Saigi tehtud suht kiirelt pigem, ka tempel olemas, et Kreekas 20 000km pool-service tehtud. 30 000-ks tuleks jälle uus sihtmärk leida, Saksamaa tundub ahvatlev idee. Ehk. Elu näitab.



Järgmiseks sihtpunktiks Albaania, küsin teed service-st näidatakse suht-koht kätte ja kontrollin tee äärest ristmikel igaksjuhuks korra-kaks ja tehtud. Siis leidsin lõppristmiku ja seisan miski 2-3 fooritäit seal all - ikka punane, kuni üks kohalik tuleb seljataha ja hakkab kätega vehkima, lähen närvi, näitan näpuga PUNASELE foorile, idioot, ja märkan, et kõik foorivastased annavad teed ja vajutan siduri alla ja panen esimese käigu sisse ja liiklen rahulikult ristmikku kontrollides. KREEKA.
Albaania poole sõites sujub kõik justkui ideaalselt, sõidan rahulikult suures kolonnis pigem ja näen silti siis piiripunkti poole, mõtlen hiljem tuleb ka mõni piiripunkt, alati on tulnud ja panen siiski otse pärast kaardi chekkamist, lihtsalt ei viitsinud 250-300km Albaaniat sõita, kuna kohalikku raha vahetada eriti ei viitsiks ja rahakaardid täna jälle junksutasid, lõpuks 3ndast automaadist siiski MB andis veits füüri – sai vähemalt teeninduse ära maksta ja 2 päeva varu olemas pigem eurodes – see ikka käibib kolkariikides.
Nagu öeldud panin ristmikult otse üle ja ei keeranud Albaaniasse, sõitsin ca 40-50km max edasi kuni mõtlesin, et kontrollin kaarti, et mis linnade peale peaksin hoidma, kuna algas ka kerge vihm ja kõrval mägedes lõi iga minut veits välku ja müristas.
Kaarti kontrollides vaatasin ka selle üle:


Jõin coca ja mõtlesin kuhu poole siiski lähen, arvuti lahti ja mõõdan ja puurin mis eilne plaan oli, tuleb välja, et ainult 2 piiripunkti ongi albaaniaga ja otse edasi sõites tuleb räige ring teha, et sinna jõuda pluss eespool tundub ka sajule minevat samamoodi. Raske otsus, kuid keerasin siiski edasisuunas, aga läks ca 10km kui keerasin tagasi, kuna vihm tundus eespool üsna tugev tulevat. Ots ringi ja mis ma näen, teed ületab kilpkonn! Enne olin just kotkast näinud, asjad mida looduses polegi vist ennem eriti näinud, kui siis üksikud korrad.
Sain siis ca 35km kaugusele Albaania piirist, kui sain sellise vihma kaela, et ei jäänudki muud üle kui bensukasse varju sõita ja baari lennata ja 1 Amstel tellida ja kirjutama hakata. Ka kirjutise lõpus tuleb veel padukat ja ei tundu lõppu tulevat (kell saab kohe 16), seega päeva plaan tundub üsna lurtsu minevat, ca 350-400km veel sõita ja ei tundu midagi plaanipärast tõotavat. Tuleb ilmselt miski alternatiiv leida, Albaanias ööbimiseks oleks tubrikuid vaja ja turvalist hotelli. Polnud just eesmärk esialgu, pigem endine Jugoslaavia vabariik Makedoonia, mis tundub tsiviliseeritum.
Päev otsa on olnud täielik laiskus ja viitsimatus sõita, seni olen siiski sadulas püsinud, eelkõige ägedate mägiteede ja rahuga, et service sai lõpuks enam-vähem tehtud. Vaja aint tallinnas kõik asjad üle kontrollida (spets värgid nagu amortide vedelikke normikontroll jne) ja tehtud, aga need kannatavad oodata, peaasi, et kõige olulisemad tehtud. Kui ainult poleks seda kohustust 15. juuni Tallinnas olla (raamatu esitlus), siis lendaksin esimesse eduka väljunägemisega hotelli ja keeraks pärast mõnda õlut magama ja mängiks vahelduseks ka pokkerit. Pole kerge see reisimine, kui kohustused kaelas. Paneb mõtlema, kuidas päris tööinimesed küll reisivad – eriti pingeline puhkus neil ilmselt. Kerge mõte käis ka läbi, et lasen seni suht tundejärgi sõitu kuni poola lähedani ja siis otse koju nagu eelmine kord saksamaalt, miski 1500km peaks 2200km kõrval nohu olema, võidaksin ühe päeva sedasi kohapeal olekut.
Järgnevaks olen mõelnud paar sihtmärki, mida kindlasti tahaks külastada: Dubrovnik (Horvaatia sadamalinn) ja Plichka.... järved, samuti Horvaatias, täpselt nende järvede nimi ei meenu ja kuna netti pole, siis kontrollida ei saa. Loomulikult tahaks võimalikult palju kohalikke riike külastada, sh. Kosovo, aga see sõltub suht sellest kui kaugele täna jõuan. Peatse netti saamiseni. Side lõpp, lendan sõitma, enam ei mürista.

Osa2. Albaania. (8 juuni)

Esimene silmapilk kui sellesse riiki jõudsin tekkis kohe hirm nii enda, ratta kui kogu reisi suhtes. Kell oli 18:00 seega läbi riigi ma sõita ei julgenud pigem, kui siis ainult non-stop tankimisega. Kõik majad on kas lagunenud või ehitus jäänud pooleli. Neljas esimeses tanklas ei oldud Albanie Gehartest (Albaani kaart) kuuldudki. Proovisin miskit turista Hotelsit, kaugelt paistis äge, sissekäigu tee oli kruusast selgus sekund hiljem, proovisin siiski kohale sõita, uus X5 tuli vastu lootus tekkis, et normal koht. Lähen sisse, aknad eest kukkunud, parklas ainult 1 logunenud Mercedes, kusjuures pooled autodest kohalikel on need legendaarsed vanad mersud, mida veel ainult filmides ja Albaanias kohata võib. Sõitsin edasi ja hirm pigem süvenes.
Näen miskit hotelli silti ja viimane hetk jään seisma kui märkan šveitsi numbrimärkidega maasturit, sisendas usaldust. Vähemalt on raskest riigist auto varastatud kui nii peaks olema. Lähen sisse „No english“, muidu ääretult viisakas, kuna isegi teler oli värviline. (Esimeses tanklas vaadati miskit seebikat lumesajuses telekapildis, mina ei lugenud sealt midagi välja. Kaardi küsimise peale suunati ka WC-sse. Polnud minu koht).
Tagasi hotelli juurde, tagant kutsuti miski teadja, eeldasin kohe miskit kammajaad. Tüüp räägib superpuhast inglise keelt, poleks uskunudki. Küsin palju hind, küsib siis kohalikult: eurodes või dubrikutes? Eurod. 15€. Parkida saab? – Esimest korda selle reisi peal tõesti tundsin selle pärast muret – muidugi. Superrauast uksed ja puha. Ja ma ei saa mainimata jätta rajooni ja vaadet –spetsiaalselt küsisin vaatega tänava poole (oli valida ilus siseõu või tänav). No risk for me vastus – tänav 100%.


Lisaks võttis politsei mind Albaanias ca 15km pärast piiri maha, vähemalt nii ma arvasin. EI, see mis tähendab stoppi Eestis, et pannakse sau ette ja näidatakse tee äärde, tähendab siin mine edasi. Jäin muidugi seisma kuna ei reageerinud asja kiirelt, politsei ajab juttu, räägib inglise keelt ja kõik lõbusa olekuga, eeldasin kehvemat kogemust.
Tiksusin hotelli baaris, selline hubane 25-30 inimese oma. Olin ilmselt ainuke külaline, kuigi autosid on veel kogunenud, kuid need võivad ka miskid sugulased/tuttavad/sõbrad olla. Sõin väga piraka prae, mis tõesti minu võimeid arvestades oli 2x suurem kui vajanuksin, kuid maitse oli eht ja suutsin enesele üllatuseks kõik peale juustu ära süüa.

See feta juust pole ikka päris minu teema, vähe nokitsesin küll seda, kuid pole päris see. Võtsin 3 kohalikku õlut ka õhtu jooksul raamatu kõrvale (loen praegu šveitsi kirjaniku Walsneri kolmikteost) ja suutsin arveks koguda 7€ kui lisada siia ka hotelli meeletu arve 15€ siis ei saa öelda, et palju kulus. Senine odavaim hotelliarve oli poolas ja vist 20€ äkki, ei mäleta täpselt. Lisaks kadus 10 sekundiks vahepeal elekter, kokati aga köögis rahumeeli edasi. Ilmselt tavaline.