Täna peaksin tuttavate eestlastega kokku saama kui kõik läheb nagu mõeldud. Hommikul tärkas, et ma polegi veel ühelgi saarel käinud ja kuna nägin kaarti peal ühte, siis panin sadamalinna gps-ssi ja asusin tee peale. Läksin mööda suvalist maanteed, oluline oli ainult et ei kordaks eelmist teed, millega Plitvicka järvede juurde suundusin. Mõeldud, tehtud. Sisemaantee 25 ja/või 50 ja tee oli lihtsalt vinge, hästi kurviline ja pigem hea, kuigi oli miskeid lõike kus ei olnud teekatet ammu juba uuendatud ja siis oli veidi põntsuline. Muidu oli väga hästi suvalt valitud tee. Nii suvalt, et ma ei tea isegi selle saare nime kuhu ma hetkel suundun, ega erilist vahet polegi, need nimed ei tahagi eriti hästi meelde jääda. Hetkel istun praami peal ja ootan suure liivakalju juurde jõudmist, sest paremat kirjeldust lihtsalt ei oska mõelda selle veest välja paistva asjanduse kohta. Otsustage ise:
puhas kiviklibu:
Jõudsin tundmatule saarele, tõmbasin saksa motomeestele kandadele ja nad keerasid miskile suvalisse külla kus tundus ilus paadisadam, keerasin ka. Plaan mul ju niikuinii puudub. Paraku nad jäid seisma ja hakkasid asja arutama ja nii oleks imelik veidi tutvust teha, lisaks oli veel kurvi peal ka. Nägin enne just silti, miski resto/ööbimine jne. Panin end selles suunas liikvele ja leidsingi hea jahedas viludas koha internetiga. Simune oli vist küla nimi. Sain saare nime ka googeldades teada. Otok Pag. Selge vähemalt nüüd.
Osa2.
Jõudsin tänasesse sihtpunkti Senj.
Väga kihvt on ikka see mereäärne tee. Merd on võimalik sisuliselt Montenegro algusest kuni Horvaatiani silmitseda. Pakun ca 700-800km järjest siis, kogu tee on mõnusalt kurviline ja väga hea kvaliteediga. Nagu varem mainisin annavad rehvid sitaks juurde, nii ka on. Samuti mainisin, et päris meistrit see minust kindlasti ei tee ja täna sain ka sellele kinnitust, sain terve praamijagu väljakutseid endale ette, mis oli ääretult positiivne, sain neist kõigist ka mööda suht kindlalt, võtan siis juba rahulikult järgmist kurvi kui vaatan järjekordselt muretu rahuga peegli, objekt otse numbrimärgis kinni, vaatan jälle ette (oli parasjagu 4nda käigu kurv), vaatan uuesti taha, pole midagi. Mõtlen misasja? Vaatan ette, objekt mootorrattur kollases juba kaugel, lihtsalt kallutades läks väliskurvist minust niimoodi mööda et ma ei saanud arugi. Kohe meenus tõesti ennem nägin bensukas kahte kollast bikerit, kohe oli teada – on oodata järgmist võtsin järgmise kurvi rahulikult aeglaselt väliskurvis ja lasin ka järgmise mööda. Mõtlesin et proovin veidi sabas sõita ehk õpib midagi, no ca 500m saingi siis kuni nad mõlemad järgmisest autost väliskurviga mööda kallutasid. Vat see oli tase. Ise ei hakanud selliste hullusteni küündima, lihtsalt ei julge ega oska veel. Las jääb midagi kättesaamatut ka ja sõitsin omas tempos edasi. Tänasega sai 6078km sõidetud sellel retkel. Homme suht kindlalt suundun Sloveenia poole, mida täpselt seal teen/vaatan pole veel kindel, kuid lõpp-peatus on vist juba selge, nimeks vist Nova Gorca. Nimelt tegu sloveenia kasiinolinnaga, pisemat sorti linn. Enamjaolt kõik suuremad pokkeriturniirid peetavat seal. Tuleb üle vaadata.
No comments:
Post a Comment