16. päev – Horvaatia ranniku rännak

Seni on radadega vedanud, siiski tegin hommikul ringteelt vale mahakeeramise, kahtlustasin juba seda tehes, et eksin. Sain seetõttu veidi kiirteed sõita, kus ka tankisin. Sõitma hakates signa maha aga ei tulnud ja hakkas üürgama, läksin kergelt närvi ja võtsin istme maha, ühendasin juhtmeid ümber ja tagasi kuni lõpuks kuidagi sain, ei saa aru mis tal viga hakkas, katsusin aparaati ka – polnud kuum ega midagi. Kui selline asi peaks veel juhtuma, siis on see viimane kord kui ma kaskot nendel tingimustel võtan, ilmselt. Närvi ajab kui rallit sõita ei saa.
Pean veelkord rehve kiitma, no ei saa aru kuidas ma varem selliste peale sattunud ei ole. Koguaeg arvasin, et ma kohalikele järgi ei saa, sest pole nii osav/julge. Tuleb välja, et rehvid andsid puudujäägist ikka väga suure osa. Ei ütle, et ma nüüd meister olen, kaugel sellest. Lihtsalt lõpuks ometi olen ka kurvides rattaga samastunud ja tean alati mida suudan ja mida mitte. Põhimõtteliselt pidurdan veel ainult U-pööretel, muidu ei viitsi enam käikugi eriti vahetada kui pöördeid piisavalt ja kõrgustevahe minimaalne, pole lihtsalt vajadust pidurdada, kui kallutamine teeb kogutöö ära, max 10km/h kaotab kurvist väljudes. Rehvide erinevus tundub, et tuleb sellest, et rehvid ei ole nii kumerad kui varasemad ehk on laugema kaarega, mistõttu suurem ala on vastu asfalti, mis peaks siis parema pidavuse tagama.
Ainuke häda oli tänase esimese 50-80km puhul see, et ühtki autot ei sattunud minu teele, järjepidevalt jõudsin rivile järele ja kõik keerasid miskis väikses asulas küll paremale ja vasakule ja rajale jäi miski väike Fiat, millest pöödumine on niigi lihtne. Kuhu jäid kõik rekade ja busside kolonnid?

Lõpuks ikka leidsin mõned poolakad ja kohe aldrenaliin tõusis ja tunne läks heaks, hiljem leidsin veel mõned rivid ja sai veidi manööverdada, kohe lõbusam. Mingihetk jõudsin 4-sele seltskonnale järgi, millest 2 olid välismaa numbrid. Ma pidin otse algse plaani järgi minema, aga kuna 1 keeras paremale ja 3 vasakule siis sai siiber mahakeerajatest ja keerasin ka vasakule – minueest ei põgeneta sedasi! Jõudsingi kenasse sadamalinna Musteri, poolsaare tipus asub. Olen baaris, kus paadininad on ca 1m kaugusel. Võtsin suure apelsinimahla ja puhkan veidi.

Osa2.
Jõudsin suht ägedat kuid „rikutud“ teed pidi Plivicka jerezi juurde. Rikutud, sest tee oleks nagu freesitud, kuid samas nii hull ei olnud, igatahes mootorrattas nagu ujus tee peal. Muidu siiski vinge, kohati frees siiski puudus.

Käisin just 4 tunnisel jalutuskäigul järvede ümber, hea ikka et ma pool aastat 5. korrusel elasin, kohalikud kesk-eurooplased ikka ägisesid trepist üles lonkides, ma võtsin 2 astet korraga ja lausa lendasin neist mööda, kuni tuli päeva viimane trepp kuhu enamus ei tulnud isegi üritama: ei või pead anda aga ca 50m minimaalselt tõusin treppides, inimesed olid all nagu sipelgad igatahes. Vat siis võttis endalgi võhma läbi. Loo moraal: tuleb kõrgemale kolida!

teine koht:

Igatahes järved olid puhtad ja suht hästi organiseeritud. Värske õhk ja kerge jalutuskäik ongi juba pikemat aega puudu olnud minu repertuaarist. Oli ka aeg vahelduseks mootorrattale. Loomulikult jäin viimasest paadist maha, mis oleks mööda veeteed mu otse hotelli alla toonud, tuli siis jala minna, ca 15min kõndisin siis kuulsin traktori häält:

Panin pöidla püsti ja sain peale, vaatasin kohe et bussijuht imelikult käga viipab, kohe ka selgus 2 käänaku taga oligi lõpp-peatus. Vähemalt sai hääletatud.